Üks laupäev

Kogunes meie teatriperegi Vargamäe perepäevale. Alustuseks kõmpisime niisama.

Õnnestusid nii jooks, kõnd kui seismine. Aga siis käskis Merike kükitada...

Tiit esitles ökopesumasinat "Mare".

Väike veekulu. Tohutu jõudlus.

Tiit näitas, et ei jää temagi pesemisega hätta. Vene kroonus vestis iga sõdur endale sellise portatiivse pesuri.

Merike tegi kah koduseebiga käe valgeks.

Ainult Maarja üritas pesukurikaga pesapalli mängida. Siis hakkas endale kirbupilli nuiama, kuigi pillimeistri laual oli selges eesti keeles silt: kilgipill. No sai oma tahtmise. Isegi näppu ei lõiganud.

Teatriliige Marek juhendas samal ajal kokanduse õpituba. Tema valvsa pilgu all kerkisid karaskist meritähed ja pihukirved...

Siiri ja Kaire (? Vot, ei mäletagi täpselt, kelle) vestlusest saime aru, et muuseum peaks meid hea meelega kauemgi enda juures. Et me olevat sellised taltsad ja sõnakuulelikud ega kipu kolama. Selgus, et jutt käis siiski alpakadest.

Kuigi ka meie olime vagurad. Teatrit tegid seekord hoopis Piip ja Tuut.

Meile meeldis.

Teistele ka.

Eriti meeldis meile "tammleht!"-pilti teha.

Nendest särkidest tehtud foto ripub siin seepärast, et need olid meie musta pesu reserviks.

Kassipilt on seepärast, et too äärmiselt jultunud huligaan röövis pillimeistri tomativõileiva. HÄBI!

Kui õhtupoole Vargamäel vaiksemaks jäi -

töötubades viimaseid pille meisterdati,

teatrikapell viimaseid lugusid mängis,

alpakad koju reisisid jne jne

kihhhutasime koju, et niit lilledest tühjaks niita, lilled kimpu köita ja teatrisse tuisata. 

Mis etendusele? Väike vihje.

Veel üks vihje (rohkem vihjeid ei saa!)

Maarja tahtis kommikotile midagi arukat kirjutada, aga inspiratsioon ununes koju.

Me oleme selle künka otsas enne ka käinud.

Seda truppi oleme ka varem näinud.

Aga etendust mitte.

Rometit ei näidatud. Ootame neilt Marekiga nüüd kompensatsiooniks kahevaatuselist kahemehetükki.

Noh, meile meeldis nähtud Karl ka. Meile meeldisid kõik tegelased. Pealegi anti etenduse lõppedes kohalolijatele armas võimalus olla imelise sündmuse tunnistajateks. ÕNNE!

Edasi toimus väike simman. No kes sealt puududa raatsis... :D

Kohtumispaika ei tohi muuta

Lavastaja ilme järgi otsustades tuleb uus tükk väga tõsine. Võiks isegi öelda: rusuv. Maarja nägu ei anna mingeid vihjeid. Tema on nagunii kogu aeg kuri. Seekord sellepärast, et jälle peaosa ei saanud. Jäi rääkimiskordade arvult Küllikesele napilt alla (78:82) ja asus kohe Airelt teksti varastama. 3 sõna pani pihta. Tagasi ei anna. Tee, mis tahad.

Aire nägu annab märku, et tema kandvam osa jääb akside taha (sibulate, patareide, telefoni, aiakühvli jms tassimine)

 Otsustasime:
1. Üleeile vastu võetud otsused ümber otsustada.
2. Ehitada lava elutuppa.
3. Rabarberi sisse on midagi kahtlast süstitud.
4. Tuleb leida keegi, kes oskab ehitada ja mõelda.
5. Keefir ei ole sefiir.

Muide, lavastaja kiitis, et oleme eelmisel proovikorral tekstiga head tööd teinud. Sellega enam vaeva nägema ei pea. :P

Esimene lugemine

 ...kulges viperusteta ja produktiivselt: Merike jagas ainest ühe romantilise etenduse tarbeks, lõi üllatava koostisega kokteili (koostisosi ei avalda, sellest saab "Mutimurdjate" kohvikuhitt).

Kokteili toel tekkis kuhi väga häid mõtteid. Nüüd tuleb veel Asko ja Viljar nõusse saada. :P

Lugesime kolm korda, tegime tekstianalüüsi, panime paika liikumise, kostüümid ja kujunduse. Lavastajal saab lihtne olema. Kahjuks ei filminud ega teinud kirjalikke märkmeid, nii et arvukatest geniaalsetest ideedest ei pruugi hommikuks midagi alles olla. :D

Kolm nädalat puhkust

Trepikojast.

Ei tee põlvetõsteid üle verandaesise prussi.
Ei harjuta kollase aiatoolihunniku otsas jalgu kõlgutades teksti.
Ei jookse mesilaste eest.
Ei söö kiluvõikusid.
Ei irvita ukse taga.
Ei räägi lehmadega.
Ei püüa kardinatagusest tulijaid piiluda (nagunii ei näe!)
Ei keera käpuli põrandal tolmuse peegli ees krunni pähe.
Ei joonista vurre.
Ei kuula Seibi tõsielupajatusi vanaema Elviinest ega sellest, et ükskord Paide vallimäel... või sellest, miks vikerkaarte puudumine hea on.

Kuidagi tühi tunne. :)
Imelik, et sellest närvipingest ja ülerahvastatud garderoobist võib hakata niimoodi puudust tundma.
Publikut on olnud kõigi etenduste ajal nii toredalt palju ja vaatajad on nii armsasti lõkerdanud.

Ilm on soosinud. Kui välja arvata üks etendus, kus müügile olid tekkimas hoiu- ja seisupiletid- vali ise, kas tahad niisama või seistes telki kinni hoida.
Helimehed on nunnud.

Trupp on nii toetav ja üksmeelne.
Eriti hea on proovi tulla, kui selliseid fännid alati teeääres ootamas on.  Ühtlasti said kõik oma lapsepõlve lehmafoobiatele seletused.

Ülehomme teatriseltskonna ühtsus laguneb. Ühed peavad puhkust ja itsitavad kahjurõõmsalt. Teised asuvad mutte murdma. Nii et kondid ragisevad.

Ja kolme nädala pärast teeme kolm viimast "Trepikoda" Kassiarul.
Niu!

Oma tavalisel "Otsime-kus-täna-pulmad-on" hobumatkal

Oli tavaline iganädalane laupäeva õhtu. Igav. Teeks midagi? Laulaks näiteks? Aga pole, kellele.

Kuulge, aga lähme otsime mõne pulmapeo? Nagu tavaliselt?

Otsekui tellimise peale leidsime lähedusest hobuse. Proovisime alustuseks talle laulda. Pööras pea ära.

Natuke laulikut lehitsenud, leidsime loomale sobiva.

Refrääni jorises isegi kaasa.

Veel veidi metsaalust uurinud, avastasime akordionist Asko.

No nüüd võis küll teekond alata.

Pill üürgas, aga Tiidu terav kõrv kuulis ära, et siin kuskil on värskelt mehele mindud.

Nii oligi.
Sulgesime väljapääsutee ja laulsime pulmalistele ette kõik laulud, mida teadsime. Rahva õnneks on meie teadmised üsna piiratud.

Hoopis parem hakkas. Tõstsime hobuse kojuminekusuunas, kuhjusime vankrile ja lasime suksul traavida

ja traavida

ja traavida.

Kui hobune oli juba küllalt traavinud,

pildistasime omapärase disainiga vikatit

ja värskeid Alburahva Teatri külalisliikmeid Sigritit, Askot ja Eugenit. Kroonika tarbeks.

Kordaläinud päeva tunne tuli peale.

Ettevaatust, armas abielluja! Järgmine külastatav võid olla Sina. ;)