Oma tavalisel "Otsime-kus-täna-pulmad-on" hobumatkal

Oli tavaline iganädalane laupäeva õhtu. Igav. Teeks midagi? Laulaks näiteks? Aga pole, kellele.

Kuulge, aga lähme otsime mõne pulmapeo? Nagu tavaliselt?

Otsekui tellimise peale leidsime lähedusest hobuse. Proovisime alustuseks talle laulda. Pööras pea ära.

Natuke laulikut lehitsenud, leidsime loomale sobiva.

Refrääni jorises isegi kaasa.

Veel veidi metsaalust uurinud, avastasime akordionist Asko.

No nüüd võis küll teekond alata.

Pill üürgas, aga Tiidu terav kõrv kuulis ära, et siin kuskil on värskelt mehele mindud.

Nii oligi.
Sulgesime väljapääsutee ja laulsime pulmalistele ette kõik laulud, mida teadsime. Rahva õnneks on meie teadmised üsna piiratud.

Hoopis parem hakkas. Tõstsime hobuse kojuminekusuunas, kuhjusime vankrile ja lasime suksul traavida

ja traavida

ja traavida.

Kui hobune oli juba küllalt traavinud,

pildistasime omapärase disainiga vikatit

ja värskeid Alburahva Teatri külalisliikmeid Sigritit, Askot ja Eugenit. Kroonika tarbeks.

Kordaläinud päeva tunne tuli peale.

Ettevaatust, armas abielluja! Järgmine külastatav võid olla Sina. ;)