Kolm nädalat puhkust

Trepikojast.

Ei tee põlvetõsteid üle verandaesise prussi.
Ei harjuta kollase aiatoolihunniku otsas jalgu kõlgutades teksti.
Ei jookse mesilaste eest.
Ei söö kiluvõikusid.
Ei irvita ukse taga.
Ei räägi lehmadega.
Ei püüa kardinatagusest tulijaid piiluda (nagunii ei näe!)
Ei keera käpuli põrandal tolmuse peegli ees krunni pähe.
Ei joonista vurre.
Ei kuula Seibi tõsielupajatusi vanaema Elviinest ega sellest, et ükskord Paide vallimäel... või sellest, miks vikerkaarte puudumine hea on.

Kuidagi tühi tunne. :)
Imelik, et sellest närvipingest ja ülerahvastatud garderoobist võib hakata niimoodi puudust tundma.
Publikut on olnud kõigi etenduste ajal nii toredalt palju ja vaatajad on nii armsasti lõkerdanud.

Ilm on soosinud. Kui välja arvata üks etendus, kus müügile olid tekkimas hoiu- ja seisupiletid- vali ise, kas tahad niisama või seistes telki kinni hoida.
Helimehed on nunnud.

Trupp on nii toetav ja üksmeelne.
Eriti hea on proovi tulla, kui selliseid fännid alati teeääres ootamas on.  Ühtlasti said kõik oma lapsepõlve lehmafoobiatele seletused.

Ülehomme teatriseltskonna ühtsus laguneb. Ühed peavad puhkust ja itsitavad kahjurõõmsalt. Teised asuvad mutte murdma. Nii et kondid ragisevad.

Ja kolme nädala pärast teeme kolm viimast "Trepikoda" Kassiarul.
Niu!