Saaremaa-teemaline ajurünnak

Kuidas? Kas? Kes? Kui palju? Milline? jne jne.

Dramaturg jättis ründamise neile, kel aju on, aga ikka pandi pahaks, et ei kuulanud, vaid raamatusse süvenes.
Hea raamat oli tuppa tekkinud. Kahjuks sissejuhatusest kaugemale ei jõudnud, aga juba seal leidus  palju põnevat.

Otsustati, et Küllike kirjutab ja Tiit...
"Olete kindlad, et ta on nõus?"
"Mul on tema sõna!"
"Siis küll."

Kui Tiit tahtis emaks saada...

...oli õnneks mardilaupäev ja saime ta mardiperre munsterdada. Et perre ka lapsed tuleks, oli infojuht sunnitud haarama kõige tõhusamast õlekõrrest ning hakkas toonekureks.

Seda, kuidas lapsed tulevad, teavad kõik. Toonekurg toob. Aga kust toonekured tulevad?
Seekord vist Itaaliast, vähemalt Sardiinia kaudu, igatahes üks karvane kamp jõudis sealt üsna samal ajal kohale. No või natuke hiljem, sest neil polnud ju tiibu.

 Vaevalt emaks saanud, hakkas Tiit kohe peole tahtma. Päriselus nii ei käi. Esmalt ikka uneta ööd ja depressioon. Õnneks osutus kurg jõuliseks maatõugu tegijaks ja tassis kohale maimukesed, keda kannatas peole kaasa võtta.

Lõbule eelneb muidugi raske töö. Tutvustasime itaallastele siinseid kombeid ja lasime kohalikes kodudes läbi teha toidupommimispraktika.

Muusikapedagoog Maarjat oldi nõus kuulama tundide kaupa.

Eeltööd tehtud, võis alata. Kõige tähtsam kõige ees.

Mardimood on muutunud moodsamaks, meik mitmekesisemaks. Viimase osas oli tunda tugevaid ameerika mõjutusi.

Kuigi valdavalt valitses hea läbisaamine ja üksmeel (ürgmardid ilmselgelt imestaksid), leidus ka toredaid toikaga togijaid.

Arhailistel meestel polnud tõrrepõhjahääle jaoks tõrt tarvis ega midagi. Jõurasid nii, et lust kuulata.
Hee! Kas seal termose taga pole mitte kolleeg Kurberg?

Teatrirahvas jäi kostüümi- ja grimmivalikul tagasihoidlikuks, et meie mardihinged paremini välja paistaks.

Mängisime pilli ja vihtusime tantsida

 ning vaatasime pealt, kuidas mingid pleedides ja voodilinades tegelased taidlesid.

Postituses kasutatud fotod on kogutud Järvamaa Omavalitsuste Liidu ning Järva vald/Albu kogukond Facebooki lehtedelt ja teatri pildialbumist.

Jänedal suhteid klaarimas

"Need ongi su uued prillid või? Ma lootsin ikka, et midagi soliidsemat, mitte mingid traadist raamid," põrnitseb Merike sõbra viimase aja suurostu, nagu näeks prille esimest korda.
"Ole ettevaatlik, see läheb kõik blogisse!" püüab Aire vaigistada.
"Mingu! Ma võin veel hullemini öelda!" lubab Merike ja ütlebki. 😌

"Sa näed sama jube välja nagu Moel," tervitab tulijat Leo.

Põrrrrsad. Aga alati jääb võimalus laval midagi totaalselt tuksi keerata. Kas siis on hea olla? 😎

Küllike läheb Maarjat õnnitlema. Teisipäeval jäi justkui väheks.

"Kus ma panen need asjad siin sinu meelest? Vii teise tuppa, laua peale!"

Eriti enesekindel. Eeldab, et tal on eraldi kingilaud. 👅

Kohvilauale on tekkinud üllatus. Kõik käivad ja üllatuvad, ainult Kadi justkui ei märkaks midagi. Järelikult tema tõi.

Ootame Maret. Hakkavad tekkima üksikud kahtlused. Kõhklusi pole. Ja polegi alust. 😉
Vilunud näitlejal on kõik välja arvestatud.

Me igaks juhuks ei lähe uurima, palju laval ruumi on. Ei taha ette ära raisata seda, mida pole. 😃

Seetõttu avastame kapis, et oleme sunnitud rippuma mitmekesi ühe puu peal ja mõni vajub niimoodi põrandale ja kui uks lahti tehakse, jätab see perenaisest lohaka mulje. Veel on kapis väga PIME ja suur kamp vaegnägijaid. 😆

Laval on vahva. Saab olla täitsa teistes kohtades kui tavaliselt ja katsetada, kas seal ka oskad oma teksti öelda.
Üldiselt küll. 😊

Maarjale meeldib nähtu niivõrd, et ta ei raatsi kuidagi etendust lõpetada.
"Maarja, pane tuli põlema!" hakkavad viimaks kostma aina nõudlikumad ja häälekamad märguanded. 😂

"Järgmine kord ma kutsun profi, mitte ei jända AMATÖÖRIDEGA," suskab Tiit riietumisruumis, kaitsekõnet kuulamata.
Me kõik teame, kelle sõna see on.😘
Või mis sõna.
Lemma. 😏

Pidu riidekapis

Enne muidugi proovisime. Tegelikult oleks pidanud harjutama püramiidide tegemist (eriti tillukesel alal). 😊

Uudishimulikud sõrmed sorisid nobedalt kingikarpides.

 Õnneks päris kõiki lahti ei tehtud.

 Aga tordi sõime ära.

 Kohe isuga sõime.

Meesperel oli vaja muidugi klotsipakk lahti harutada ja mängima hakata. Oleks siis niisama mängitud, aga paar juppi läks katki. 😕

 Mis see süüdlaslik nägu ja "Palun andeks, ma enam ei tee!" tagantjärele aitab?

Ups. Sünnipäevalaps polegi pildile jäänud?! Nojah, eks ta tegi pilti. Aga said ka ilusad. Õnneks meil on tema pildi asemele peaaegu samaväärne välja pakkuda. 😋

Meie sama vanalt...

Postitus on pisut hilinenud, sest andmete kogumine ja töötlus võtsid loodetust rohkem aega.

Niisiis.

Kui Tiit oli samas õrnas eas, siis ta õppis käima läbi ukseklaaside.

Leo oli hiljaaegu saanud maja ja võis nüüd sellega uhkustada, aga me teame, et ta pole uhkustaja tüüp.

Veljol oli kah oma maja ja kõik lapsed valmis saadud.

Aire alustas kõhutantsuga.

Erko oli juba siis kõva töömees ja vahel nii väsinud, et pidi äärepealt kodu maha magama.

Merike lõpetas puhkamise.  Poeg sai nii vanaks, et tekkis tarvidus tööle minna. Veel käis ta poes. Piima toomas. Leiba toomas. Vorsti toomas. Sest iga kaup tuli erineval kellaajal ja hiljem minnes jäid ilma.

Küllike töötas poes. Kahjuks mitte selles, kus Merike käis. Veel sattus ta elus esimest korda välismaale. Rootsi. Laevaga. Küll välismaal oli tore! Valdavalt välismaine. Küllike läks samal aastal lausa teist korda veel. Ungarisse. Ise oli rase.

Mare oli veel rasedam, sest pidas aasta lõpuni vastu. Jupikese uuestki. Aga välismaal käis temagi. Klubi kapelli ja rahvatantsijatega. Soomes.

Anna Maria elas matkabussis ning reisis oma mehe ja kahe koeraga palju ilusaid kohti läbi. Oot, see aeg alles tuleb. Nii et loe tuleviku vormis.

Kadi ei pigista sellest vanusest midagi peale töölkäimise ja lastekasvatuse välja. Hirmus aeg. Vaja kuidagi üle elada.

Marek maitses masu. Ei olnud hea maitse.

Vera omandas parajasti kolme lapse kõrvalt Mainoris kõrgharidust. Ja veel jaksas ta olla raamatupidaja-personalitöötaja.

Andres ehitas selles vanuses keskkonnaministeeriumit.

Loetletust selgub, et oled sattunud katsumuskindlasse, tegusasse, huvilisse, õpihimulisse, andekasse kollektiivi.
Endale väärilisse. 😍

Seda, kui ilusad me olime, vaata peeglist. No me nägime välja üsna samasugused.
Kadi ja Anna Maria kohta ei oska ennustada, aga eeldused on head. 😋

PALJU PALJU ÕNNE, MAARJA! Ja kõike seda, mis meil juba olemas on ja mille pärast meid kadestad! Kannatust! Kõik tuleb ajaga! 😇
🍰🍹🍨🎈🎉🎡🚣🏡💍💐💃🎤🎬🎭🎪🎶🏆🚁🚴🌠👪

Ühe mütsi all. Järva-Jaanis

Kuna meie fotograaf sattus ootamatult talle väga lähedase inimese juubelile (ÕNNE KA MEIE POOLT!), siis peost meil pildid praktiliselt puuduvad (st parem, kui puuduks).

Õnneks andis pärast natuke viga parandada.

Või siis mitte.

Pidu oli iseenesest tore. Ainult üks kriitikanool visati, et Kaardiväelase kohta lugusid ei räägitud, aga tegelikult natuke ikka mainiti küll.

Solvunud kaardiväelane maksis kätte. Oma krundi peal. Pani meile pommi alla.
Arvas, et kardame?

Kerstile ja Küllikesele tuli lapsepõlv meelde. Hambapuur. 😵
Mis seost sellel tänase postitusega on?
Ja kuidas veel! Kõik kaasas olnud nõuka-taustaga reisijad näevad öösel hambapuurimist unes. :P

Tiit ütles: "Ära põe!"

Aga Merike ahastas ikka, et oikuidastalleeimeeldiüksiesineda.

Küllike murdus. 😉

"Mida te veel neljapäevases proovis tegite?" uuris kroonik.
"Rohkem midagi. Arutasime, mida kaasa võtta."