...oli õnneks mardilaupäev ja saime ta mardiperre munsterdada. Et perre ka lapsed tuleks, oli infojuht sunnitud haarama kõige tõhusamast õlekõrrest ning hakkas toonekureks.
Seda, kuidas lapsed tulevad, teavad kõik. Toonekurg toob. Aga kust toonekured tulevad?
Seekord vist Itaaliast, vähemalt Sardiinia kaudu, igatahes üks karvane kamp jõudis sealt üsna samal ajal kohale. No või natuke hiljem, sest neil polnud ju tiibu.
Vaevalt emaks saanud, hakkas Tiit kohe peole tahtma. Päriselus nii ei käi. Esmalt ikka uneta ööd ja depressioon. Õnneks osutus kurg jõuliseks maatõugu tegijaks ja tassis kohale maimukesed, keda kannatas peole kaasa võtta.
Lõbule eelneb muidugi raske töö. Tutvustasime itaallastele siinseid kombeid ja lasime kohalikes kodudes läbi teha toidupommimispraktika.
Muusikapedagoog Maarjat oldi nõus kuulama tundide kaupa.
Eeltööd tehtud, võis alata. Kõige tähtsam kõige ees.
Mardimood on muutunud moodsamaks, meik mitmekesisemaks. Viimase osas oli tunda tugevaid ameerika mõjutusi.
Kuigi valdavalt valitses hea läbisaamine ja üksmeel (ürgmardid ilmselgelt imestaksid), leidus ka toredaid toikaga togijaid.
Arhailistel meestel polnud tõrrepõhjahääle jaoks tõrt tarvis ega midagi. Jõurasid nii, et lust kuulata.
Hee! Kas seal termose taga pole mitte kolleeg Kurberg?
Teatrirahvas jäi kostüümi- ja grimmivalikul tagasihoidlikuks, et meie mardihinged paremini välja paistaks.
Mängisime pilli ja vihtusime tantsida
ning vaatasime pealt, kuidas mingid pleedides ja voodilinades tegelased taidlesid.
Postituses kasutatud fotod on kogutud Järvamaa Omavalitsuste Liidu ning Järva vald/Albu kogukond Facebooki lehtedelt ja teatri pildialbumist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar