Tupsu, võts!

Kuna koertele on klähvimine lubatud, elab Merike aina rohkem rolli sisse. Keegi ei saa sõna. Eriti lavastaja.
Aga rääkida oleks vaja. Pisutki. Järva-Jaani sõitmisest.
"Poes on vaja käia!" teab Merike.
"Mida sa poest tahad?" uurib Tiit.
"Ma PEAN poodi saama. Mul on kohupiima vaja. Normaalset kohupiima..."
"Milline on normaalne? Ma..." püüab Tiit midagi öelda.
"Normaalne on normaalne! Normaalse hinnaga! Ma ei hakka ju ostma..." ajab Merike oma joru. Poodi peab saama.
"Kas pasta sobib? Ma lähen päeval  poodi. Ostan sealt viiekilose ämbri kohupiimapastat. Sealt jääb nagunii üle..." jõuab Tiit vuristada.
"Mis ma teen viie kilo pastaga???" imestab Merike. Temal on poodi vaja.
"Aaah!"
Lõpuks Merike taipab.
"Mis sul veel poest vaja on? Koort? Mune?" uurib Tiit. "Mulle üle kolme meelde ei jää," loodab lavastaja, et nimekirja liiga pikaks ei aeta. Lepime siis kokku, et kolm muna. Kui kümne muna meeldejätmine ei õnnestu. :P

Tiit teab ka, kust vajaduse korral õli saab. Aga et seal peab kirja panema, kelle nimel võtsid. Et mida vanem isik, seda etem. Ja Tiit teab, kust kõige vanemate inimeste nimesid saab. :/

Vastlapäev pika liuga

Kuklid? Otse loomulikult.
Kuna ilmastik liulaskmist ei soosinud (liiga soe ja suvine), jätsime liu ära ja proovisime Leo pikemaks teha. Pigem läks pisut raskemaks. Kuklitest, noh.

Päev, mida pole olemas, koos päevaga, mis pole veel tulnud

Kui hästi aimavad tõelised sõbrad Su suurimaid soove ja vajadusi! 

Kõik oli täpselt nii, kui peab:
sünnipäevalaud,

südantseiskav eeskava ekstreemspordipiigalt taltsutajaga,

pill ja pillimees,

jalgpallimatš,

valgusmäng,

kihistavad tüdrukud,

hullunud tantsijad,

meestelaulupidu...

Maarjale õpetuseks.
Nunnu võib ju praegu muiata, aga saagu ise nii vanaks! Ega midagi head ole oodata. Arvestades, mis seltskonnas ta ühtepuhku ringi liigub.

Noh, ega me teda hätta jäta. Koguneme tulevikus oma tugiraamidega tema akna alla hõikuma, kui Maarjal aeg leiba ostma minna. Et latseke ei unustaks...

Emaga Aegviidus

"Küllike, sa kahetsed, et meie autos ei sõitnud!" kilkab teine ekipaaž.

Häh! Nad on ise kadedad! Nad ei tea ju, mis esimeses autos põnevat toimus. Meil oli raudselt huvitavam. :P

Maarja teeb teel pilte, et oskaks pärast vajadusel jalgsi koju minna. Mine neid hulle tea. Leiavad jälle mingi meelelahutuse...

Marian ootab meid kohvi ja kiluleibadega.
Tiit ja Leo on omandanud sarnased kehavormid. Tiit üritab väita, et tal on lihtsalt Leo särk seljas.

Leiame pilli, aga sellelt on igaks juhuks keeled maha võetud. Maarja ei suuda ju ühestki muusikariistast sõrmi eemal hoida.
Palutakse eksponaate mitte puudutada. Need olla siia kunstiringile joonistamiseks seatud.

Erko leiab nurgast alusel visandid ja arvab, et võiksime ju vabatahtlikena pildid valmis teha.
Noh. Kõik ei joonista nii hästi kui tema. Las jääb...

Nagu tavaliselt, vaimustub Maarja Aegviidu rahvamaja seinal rippuvaist suusapiltidest.

Marian tassib toole, et rahvakunstnikud laua ümber püsti ei peaks seisma, aga ükskõik kui palju ta neid kohale veab, mahub istmetele vaid üks. Tiit. Tiit on suur mees. Suur mees viskab või külili, et teistele ruumi ei jääks. :P

Küllike varastas kodust Airele tõelised mõrvarelvad. Aire väidab, et kui need ükskord jalga saab, läheb mugavaks. Mare vaidleb vastu. Ta käinud vargsi kingi jalga proovimas. Leo leiab seinavigastuse ja väidab, et enne Mare catwalki seda polnud.

 Aga ilusad kingad annavad Naise enesetundele palju juurde ning Mehel ei jää see märkamata. :D

 Etendus. Nagu ikka, kõige lõbusam šõu käib lavataguses.

Merikese kuraas aina kasvab.
"Diiva on hoos!" tormab Tiit puldist tagaruumi, et end tühjaks naerda ja esitab lühiparoodia laval toimuvast. Küllike ja Maarja askeldavad seni "hiinaka" toidukarbi kallal. Ses mõttes, et Maarja jagab ideid, Küllike teostab ja Mare ahastab: "Te ei tohi seda nii jätta!"
Mis tähendab EI TOHI? :D :D :D

"Hiinakast ei osteta kartulisalatit. Hiinakast ostetakse nuudleid kanaga!" argumenteerib Küllike oma tegevust. No olgu. Täna on Pekingi pardi päev. :D

"Mis te arvasite, et ma ei märka seda või?" kihistab toidu tooma saadetud Aire. Ja tõmbab kilekotist trummipulgad välja. Iiiigav.

Mänguasja soostub siiski kaasa võtma. Lõkerdab end Mare kommentaari kuuldes tõsinemisvõimeliseks ja läheb, et see kohe laiemale kuulajaskonnale ette kanda.
"Näh, võtsin laste eine!" Heidab ta mängutibu Merikesele.
"Ega ma sind linnuvabrikusse saatnud!" ei jää Merike vastust võlgu.

 Publikus, kohe esireas istuvad... EI OLE VÕIMALIK!!! Sõbrad Tallinnast!
NIIIIIIIIIIII ÄGEEEEEEEEEE!

 No ja muidugi! Maarja kartus on õigustatud. Trupp saab teada, et laululava juurde on ehitatud seiklusrada.

Pelgaks siis ajakirjandustki või midagi... Looda sa!

Väga sportlik väljasõidu lõpetamine.

Täname publikut ja soovime prouale, kes teatrikülastuse käigus tervisehädasse sattus, kiiret paranemist.

Armiidapäev Alburahva Teatris

Tähtis päev osutus külalisterohkeks, kuigi ühtki nimepäevalist meie hulgas olema ei juhtunud.
Kuna toodud kingitus tuli kellegi kätte jätta ja et kink oli roheline, sai selle (pildil pisut näha all paremas nurgas) uueks omanikuks Küllike. Noh, eks ta oli taiese valmistamisel ka kunagi käed külge pannud.

Mis siis toimus? 

Esmalt tuli tegevusplaan korralikult läbi mõelda.

 Kellel teksti päheõppimisega probleeme, seda aidati. Näiteks jalaga.

 Mõni koht oli näitlejate meelest päris naljakas.

Miskipärast rahvusvaheline konsultantide grupp nii ei arvanud. See võis olla ka keelebarjäärist tingitud. Maarja meil ju pursib nüüd peamiselt vene keelt.

 Mõtlesime, kuidas etendust täiuslikumaks teha.

 Mõtlesime veel.

 Kes ei osanud, see vähemalt imiteeris mõtlemist.

 Või tukastas.

Tundub, et hakkab looma. Publik tasapisi koguneb. Paar vaba kohta veel on. Kiirustage! Esietendus on juba aprilli lõpus! :)

Järgmise kogunemise planeerisime Doorapäevale.

Kultuurireisil Varbolas ja Turbas

Oli väsitav reis. Nii kurnav, et nädala jooksul pole keegi suutnud sellest silpigi blogisse kirjutada.

Eks igal leidus oma põhjus veel lisaks. Merike näiteks ei saanud blogida, kuna tema pakiti kogemata mingisse suuremasse kotti või kohvrisse ja nii algavad tema erksamad mälestused alles Varbolast, kus ta lõpuks bussi tagaotsa kuhjatud lavadekoratsiooni alt vabadusse pääses.

Mare keskendumisraskused olid tingitud tühjast kõhust ja eriti suureks muutusid need siis, kui Enno Koselt läbi tuiskas ja EI LUBANUD MEID POODI!!!
See ehmatas esmalt sõnatuks kogu reisijaskonna. Ent nurin oli kiire tulema. Ehk oleks juht sellele reageerimata jätnud, aga Aire ja Küllike hakkasid tungivalt vetsu nõudma. Tagajärgede kartuses sohver viimaks nõustus. Nõnda pressiti välja peatus Kohilas.

Kohila kaubanduskeskuses tüürisid kiiremad kohe galanteriiosakonda ja hakkasid Airele mütse soovitama. Paraku peakatteostuni mütsimodell siiski ei jõudnud.

Kuna ostukorve nappis, ladus Küllike oma kauba Leo korvi. Küllikesel oli halb olla. Tema kõht oli kahe päeva jooksul väga tühjaks läinud, tema pilk oli hall ja kõndimine sihitu. Suures näljas ladus ta korvi kõik käeulatusse jääva ja hästikasvatatud Leo tegi vapralt kogu pika kaootilise rännaku kaasa.

Kassasabas seistes nägime klaasseina taga õnnest säravat Airet. Ta oli tualettruumiga kohtunud. Tasulisega. Võisime kõik tunnistada, kuidas münt pidulikult seinapilust sisse lasti.

Küllike soovis sama atraktsiooni ära proovida. Kahjuks oli tema kohalejõudmise hetkeks alanud WC-s koerte "õnnetund".

Varbolas ei lubanud roolija meil taas enne etendust paikkonnaga tutvust teha. Kuigi silma jäi mõndagi põnevat. Täiendustega meesskulptuur, vanavara-ait, huvitavad ehitised...
Buss peatus rahvamaja ees

ja nüüd tundus korraks Tiidule, et on aeg Merikese puudumise pärast muret tunda. Teised ei tulnud üritusega kaasa ja mis siis temagi...

Perenaine Piret seisis juba trepil, kallistamiseks käed laiali.

Kõik oli tore: lava ja publik ja lahke pererahvas...

Ainult miks nad selle klaasukse saaliseina on ehitanud??? Sealt avanes nii huvitav vaade, et vahepeal unusta või esinemine ära.

Meie ahelatest pääsenud Prometheus elas oma verejanu kõige nõrgema lavapartneri peal välja: osatas, mõnitas ja lagistas kahjurõõmsalt naerda, kui teine provokatsioonidega toime ei tulnud. Lõpuks ronis suisa kahe jalaga kukile. Aga see selleks.

Pärast etendust traavisid kõik joonelt telefoniputkasse helistama. Tundus, et esimestele anti piiramatus koguses kõneaega!

Kõned tehtud ja kartulimaa küntud,

viidi meid linnusesse. Bussijuht ise keeldus kaasa tulemast. Üldse hoidis ta seekord kuidagi väga omaette, küllap murest oma ratsu tervise pärast (see oli kogu tee kõhugaasidega kimpus.)

Merike ja Aire lõbustasid end teineteisele ja iseendale lume pähe raputamisega. Käisid kõik lundtõotavad puhma- ja põõsaalused läbi. Vaatasid siis Maarja tehtud pildid üle ja uskusid, et on jõudnud nähtamatukstegemise saladuse jälile.

Leidsime trepikasutamiskeelusildiga torni ja eideheitemasina, aga kuna too polnud kah töökorras, jäi üleval käimata. Hankisime endile hoopis õhtuks tantsupartnerid.

Nood olid juba nõus kaasa tulema, aga siis meenus meile, et tantsupidu ju ei pakuta, pelgalt etendus.

Kuna poeskäigust oli juba tubli paar tundi möödas, hakkasime toitu nõudma. Enno viis trupi  Mati juurde sööma. Lavastaja rääkis meile praed välja ja luges uksel sõnad peale, kuidas korralikult käituda ja mida teha ei tohi. "Häbi" unustas ütlemata ja seda tormas Merike kohe tegema. Eriti ei õnnestunud. Ikkagi kultuursed inimesed.

Merikesele tehti kiirkoolitus meenutamaks, et vetsuukse õige ikoon peaks seostuma kleidi, mitte maanaise laiade õlgadega.

Vaatasime korraga kahelt ekraanilt suusatamist. Kuna tegemist pidi olema kahevõistlusega, aga rajale oli roninud märksa rohkem suusatajaid, siis tundus see ebasportlikumatele meie hulgast mingi kahtlane ülekanne. Kibelesime hoopis Eesti elu uueks looma, kõrvallauda kultuuri tooma. Et jõuaks ju kohalikule sünnipäevaseltskonnale ühe loo esitada küll.

Kuna bussijuht endiselt tujutses, üritasime Airet juba enne praadi minema saata. Et kuna tema peab esimesena lavale astuma, lipaku ees Turbasse ja hoidku meie tulekuni rahvast kinni. Polnud ju pikk maa kõndida - nii mõni kilomeeter. Paraku toodi just siis toit lauale ja Aire klammerdus oma kotleti külge.

Turbas tohtisime jälle poodi minna, sest primadonna nõudis uusi sukki. Mare tardus lõngakorvi juurde ja talle tuli Küllikese meelest lausa geniaalne mõte: "Kooks kõigile rohelised mütsid?"
Ei teagi, miks see ettevõtmine ära vajus.

Küllike ostis endale rohelise köögirätiku ja rohelise võikarbi. Tema sõit oli seega täie ette läinud.

Turbas ootas ees meeldivalt soe maja ja väljamüüdud saal. Õnneks leidus laval veel üksikuid vabu kohti, muidu oleksime sunnitud olnud tüki lõpuni bussis konutama.

Etenduses esinesid mõningased kokku leppimata mõttepausid ja sujuvad tekstist üleminekud. Aga pruut sai tanu alla ja see on esmatähtis. Tiit riidles pärast lava taga Maarjaga, et too enam KUNAGI NII EI TEEKS!
Maarja nimelt oli värskelt tekstiraamatut lehitsenud ja järgis remarki Gretel on Kenneti  sall ja mantel kaasas. Vaene Tiit tuustis samal ajal paanikas kõik kohad läbi ja valmistus juba garderoobinagist teatrikülastajate üleriideid laenama. Maarja hõikus seni korduvalt laval ja Tiidu viivituse ainus vabandus näis olevat kodumaad laastav kõhugripp.

Lavastaja paanika meeldis Merikesele. Ta üritas sama asja oma käekotiga korrata. Mare ja Küllike kahtlustasid juba, et diiva tahab meid "poissmeheõhtul" omapead jätta.

Leo jõudis seekord stripiga üpris kaugele. Kaheteistkümnes etendus - selge see, et on tekkinud teatav vilumus. Pisut hirmutab mõte, et mis siis saab, kui ka see lavastus "Võõra mehe" moodi 40-ndat juubelit tähistab. :P

Tagasitee oli vaikne ja unine. Esimesena lükati bussist välja Küllike, siis Mare ja Erko...

Kodus kodulehte külastades avastasime, et selle aasta kalender on mullusega võrreldes imelikult tühi. Vastu tulles vaatajate soovile... :D :D :D