Kultuurireisil Varbolas ja Turbas

Oli väsitav reis. Nii kurnav, et nädala jooksul pole keegi suutnud sellest silpigi blogisse kirjutada.

Eks igal leidus oma põhjus veel lisaks. Merike näiteks ei saanud blogida, kuna tema pakiti kogemata mingisse suuremasse kotti või kohvrisse ja nii algavad tema erksamad mälestused alles Varbolast, kus ta lõpuks bussi tagaotsa kuhjatud lavadekoratsiooni alt vabadusse pääses.

Mare keskendumisraskused olid tingitud tühjast kõhust ja eriti suureks muutusid need siis, kui Enno Koselt läbi tuiskas ja EI LUBANUD MEID POODI!!!
See ehmatas esmalt sõnatuks kogu reisijaskonna. Ent nurin oli kiire tulema. Ehk oleks juht sellele reageerimata jätnud, aga Aire ja Küllike hakkasid tungivalt vetsu nõudma. Tagajärgede kartuses sohver viimaks nõustus. Nõnda pressiti välja peatus Kohilas.

Kohila kaubanduskeskuses tüürisid kiiremad kohe galanteriiosakonda ja hakkasid Airele mütse soovitama. Paraku peakatteostuni mütsimodell siiski ei jõudnud.

Kuna ostukorve nappis, ladus Küllike oma kauba Leo korvi. Küllikesel oli halb olla. Tema kõht oli kahe päeva jooksul väga tühjaks läinud, tema pilk oli hall ja kõndimine sihitu. Suures näljas ladus ta korvi kõik käeulatusse jääva ja hästikasvatatud Leo tegi vapralt kogu pika kaootilise rännaku kaasa.

Kassasabas seistes nägime klaasseina taga õnnest säravat Airet. Ta oli tualettruumiga kohtunud. Tasulisega. Võisime kõik tunnistada, kuidas münt pidulikult seinapilust sisse lasti.

Küllike soovis sama atraktsiooni ära proovida. Kahjuks oli tema kohalejõudmise hetkeks alanud WC-s koerte "õnnetund".

Varbolas ei lubanud roolija meil taas enne etendust paikkonnaga tutvust teha. Kuigi silma jäi mõndagi põnevat. Täiendustega meesskulptuur, vanavara-ait, huvitavad ehitised...
Buss peatus rahvamaja ees

ja nüüd tundus korraks Tiidule, et on aeg Merikese puudumise pärast muret tunda. Teised ei tulnud üritusega kaasa ja mis siis temagi...

Perenaine Piret seisis juba trepil, kallistamiseks käed laiali.

Kõik oli tore: lava ja publik ja lahke pererahvas...

Ainult miks nad selle klaasukse saaliseina on ehitanud??? Sealt avanes nii huvitav vaade, et vahepeal unusta või esinemine ära.

Meie ahelatest pääsenud Prometheus elas oma verejanu kõige nõrgema lavapartneri peal välja: osatas, mõnitas ja lagistas kahjurõõmsalt naerda, kui teine provokatsioonidega toime ei tulnud. Lõpuks ronis suisa kahe jalaga kukile. Aga see selleks.

Pärast etendust traavisid kõik joonelt telefoniputkasse helistama. Tundus, et esimestele anti piiramatus koguses kõneaega!

Kõned tehtud ja kartulimaa küntud,

viidi meid linnusesse. Bussijuht ise keeldus kaasa tulemast. Üldse hoidis ta seekord kuidagi väga omaette, küllap murest oma ratsu tervise pärast (see oli kogu tee kõhugaasidega kimpus.)

Merike ja Aire lõbustasid end teineteisele ja iseendale lume pähe raputamisega. Käisid kõik lundtõotavad puhma- ja põõsaalused läbi. Vaatasid siis Maarja tehtud pildid üle ja uskusid, et on jõudnud nähtamatukstegemise saladuse jälile.

Leidsime trepikasutamiskeelusildiga torni ja eideheitemasina, aga kuna too polnud kah töökorras, jäi üleval käimata. Hankisime endile hoopis õhtuks tantsupartnerid.

Nood olid juba nõus kaasa tulema, aga siis meenus meile, et tantsupidu ju ei pakuta, pelgalt etendus.

Kuna poeskäigust oli juba tubli paar tundi möödas, hakkasime toitu nõudma. Enno viis trupi  Mati juurde sööma. Lavastaja rääkis meile praed välja ja luges uksel sõnad peale, kuidas korralikult käituda ja mida teha ei tohi. "Häbi" unustas ütlemata ja seda tormas Merike kohe tegema. Eriti ei õnnestunud. Ikkagi kultuursed inimesed.

Merikesele tehti kiirkoolitus meenutamaks, et vetsuukse õige ikoon peaks seostuma kleidi, mitte maanaise laiade õlgadega.

Vaatasime korraga kahelt ekraanilt suusatamist. Kuna tegemist pidi olema kahevõistlusega, aga rajale oli roninud märksa rohkem suusatajaid, siis tundus see ebasportlikumatele meie hulgast mingi kahtlane ülekanne. Kibelesime hoopis Eesti elu uueks looma, kõrvallauda kultuuri tooma. Et jõuaks ju kohalikule sünnipäevaseltskonnale ühe loo esitada küll.

Kuna bussijuht endiselt tujutses, üritasime Airet juba enne praadi minema saata. Et kuna tema peab esimesena lavale astuma, lipaku ees Turbasse ja hoidku meie tulekuni rahvast kinni. Polnud ju pikk maa kõndida - nii mõni kilomeeter. Paraku toodi just siis toit lauale ja Aire klammerdus oma kotleti külge.

Turbas tohtisime jälle poodi minna, sest primadonna nõudis uusi sukki. Mare tardus lõngakorvi juurde ja talle tuli Küllikese meelest lausa geniaalne mõte: "Kooks kõigile rohelised mütsid?"
Ei teagi, miks see ettevõtmine ära vajus.

Küllike ostis endale rohelise köögirätiku ja rohelise võikarbi. Tema sõit oli seega täie ette läinud.

Turbas ootas ees meeldivalt soe maja ja väljamüüdud saal. Õnneks leidus laval veel üksikuid vabu kohti, muidu oleksime sunnitud olnud tüki lõpuni bussis konutama.

Etenduses esinesid mõningased kokku leppimata mõttepausid ja sujuvad tekstist üleminekud. Aga pruut sai tanu alla ja see on esmatähtis. Tiit riidles pärast lava taga Maarjaga, et too enam KUNAGI NII EI TEEKS!
Maarja nimelt oli värskelt tekstiraamatut lehitsenud ja järgis remarki Gretel on Kenneti  sall ja mantel kaasas. Vaene Tiit tuustis samal ajal paanikas kõik kohad läbi ja valmistus juba garderoobinagist teatrikülastajate üleriideid laenama. Maarja hõikus seni korduvalt laval ja Tiidu viivituse ainus vabandus näis olevat kodumaad laastav kõhugripp.

Lavastaja paanika meeldis Merikesele. Ta üritas sama asja oma käekotiga korrata. Mare ja Küllike kahtlustasid juba, et diiva tahab meid "poissmeheõhtul" omapead jätta.

Leo jõudis seekord stripiga üpris kaugele. Kaheteistkümnes etendus - selge see, et on tekkinud teatav vilumus. Pisut hirmutab mõte, et mis siis saab, kui ka see lavastus "Võõra mehe" moodi 40-ndat juubelit tähistab. :P

Tagasitee oli vaikne ja unine. Esimesena lükati bussist välja Küllike, siis Mare ja Erko...

Kodus kodulehte külastades avastasime, et selle aasta kalender on mullusega võrreldes imelikult tühi. Vastu tulles vaatajate soovile... :D :D :D