Kuna koertele on klähvimine lubatud, elab Merike aina rohkem rolli sisse. Keegi ei saa sõna. Eriti lavastaja.
Aga rääkida oleks vaja. Pisutki. Järva-Jaani sõitmisest.
"Poes on vaja käia!" teab Merike.
"Mida sa poest tahad?" uurib Tiit.
"Ma PEAN poodi saama. Mul on kohupiima vaja. Normaalset kohupiima..."
"Milline on normaalne? Ma..." püüab Tiit midagi öelda.
"Normaalne on normaalne! Normaalse hinnaga! Ma ei hakka ju ostma..." ajab Merike oma joru. Poodi peab saama.
"Kas pasta sobib? Ma lähen päeval poodi. Ostan sealt viiekilose ämbri kohupiimapastat. Sealt jääb nagunii üle..." jõuab Tiit vuristada.
"Mis ma teen viie kilo pastaga???" imestab Merike. Temal on poodi vaja.
"Aaah!"
Lõpuks Merike taipab.
"Mis sul veel poest vaja on? Koort? Mune?" uurib Tiit. "Mulle üle kolme meelde ei jää," loodab lavastaja, et nimekirja liiga pikaks ei aeta. Lepime siis kokku, et kolm muna. Kui kümne muna meeldejätmine ei õnnestu. :P
Tiit teab ka, kust vajaduse korral õli saab. Aga et seal peab kirja panema, kelle nimel võtsid. Et mida vanem isik, seda etem. Ja Tiit teab, kust kõige vanemate inimeste nimesid saab. :/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar