Erko sünnipäev

"24 või 26?" sai eelnevalt Piretile helistatud.
"Aa! Juba taipasin. Kakskümmend kuus!" lubas Piret lahkelt külalistel tulla.
Edasi oli lihtne. Leppisime kokku, mida keegi toob.
Küllike - salati.
Aire - snäkid.
Maarja - pitsa.
Merike - koogi.
Tiit - Leo...

Kui Küllike kolm minutit enne kokkulepitud aega kohale väntas, salatiämber lenksu otsas, oli sünnipäevalaps veel suhteliselt alasti ja lipsustamata. Aga tormas kohe paraadmundrit otsima.

"Kus siis teised on?" uuris ta enne veel häbelikult.
"Teised? Teisi ei tule."

Aga siiski-siiski. Varsti saabus esimene auto ja mäest ukerdasid üles toidukraamiga varustatud Maarja, Merike, Mia, Aire... Ainult Tiit ei toonud seda, mida lubas. "Leo tuleb peo lõpuks," uskus ta. (Naiivik! Ega see pole näidendi proov, kust paari tunni pärast ära minnakse. Pealegi, see ei oleks Leo, kui koogi lõhnad teda varakult kohale ei meelitaks.)

Aga enne jäi Tiidule keegi liikuv ja roheline silma: "Mare!"
"Ma nägin juba kaugelt metsa äärest, et tema!" uhkustas Aire.

"Ma ei saanud alguses hästi aru, mis seltskond siin istub. Äkki on sugulased. Aga siis märkasin rohelist," viitas Mare Küllikese rõivavärvile ja sokutas ratta kuuri taha. Et siis ülevalt hea startida. Küllike, kelle rattapidurid on puhkusel, seda trikki ei plaaninud.

Käruga kimasid kohale Liisa, Kalev ja Oliver, arbuus pakiraamil.

Enne, kui sõbralikus üksmeeles lauda sai istutud, ajas Merike rusika püsti ja näitas oma käredamat poolt: "Küllike! Mis sa minu kohta kirjutasid? Millal mina Muhus kaklesin? Mina lihtsalt ütlesin, et mina ei taha tema ragastamist! Ma ütlen, et see oli keegi kohalik, kellel paat põhja läinud ja tööd pole, õppis turistidelt ühe lause ära ja nüüd üritas meiega oma äri alustada!"

"...oma äri alustada?" itsitas Tiit.
"Ei noh. Muidu poleks midagi. Aga ma olen põhimõtteliselt prostitutsiooni vastu!"

Paraku hõljus, justkui Merikese kiusamiseks, peagi üle värskeltniidetud õuemuru kübardatud ja võrksukkades vampnaine. Väidetavalt Erko peole kutsumata jäänud armuke. :P
Erko viis lipsu tuppa.

Kohale jõudis ka Leo. Napis, aga maitsekas ja veetlevas pakendis.

"Teelt vaatad, et lageda peal, aga siin sees on väga mõnus istuda," tunnustas Mare Erko näputööd. Merike kippus naelu seina lööma. Õnneks ei leidnud haamrit.
Tiit tõrkus ja ei tahtnud rahvale jõulumeest teha. (Mul on nüüd laupäeva suhtes halb eelaimdus.) :P
Küllike võttis oma joogi ise kaasa.

"Väga hea tuli," kiitis Merike oma kooki. (Areneb!)  Aire ja Tiit otsisid sinihallituspitsa seest juustusemaid kohti ja lakkusid sõrmi.
Eks igas peres on omad tavad ja harjumused. Erko hoiab raamatuid sügavkülmas? Imelik ju on, aga pole meie asi arutada.

"Ega pidu ei parane, kui rahvas ei vähene," otsustas Oliver ja ajas oma pere kümne paiku jalule. Teised jäid uimeid ootama. Ega me täpselt aru saanudki, kas siis on heeringanorm söödud või kojumineku aeg käes.

Kuna Marel on teel värske kruus ja munakivid, pidi temagi kojusõiduks taevavalguse riismed ära kasutama.

Küllikesel olnuks küll hea sile ja sirge tee minna, aga tema tundis, et sai liiga palju kirjandust ühte õhtusse.
Poolel teel helises mobiil. Merike.
"Jõudsid juba koju?"
"Kohe jõuan."
"Kuule, sa unustasid oma telefoni maha!"

Haa! Turakad.

"Me tahtsime sind lihtsalt tagasi," tunnistab Aire järgmisel päeval. Siis, kui uurin, kuidas pidu lõppes.
"Ega seal rohkem midagi olnudki. Merike rääkis, meie naersime. Uimeid ei tulnud. Mina sõin heeringa ära."
"Mis kell koju läksite?"
"Mu auto kell ei tööta ja tänu sellele olen ajatu. 11-12?"

Oi-oi. Kui hommikul kümne paiku fb-s kolasin, leidsin sealt Merikese 8 tundi tagasi tehtud postituse: "Jõudsin koju."
Kus tema vahepealse aja veetis? Laps ka veel kaasas.
"Suur tüdruk. Omad käimised," arvab Aire.

PS Merike, mul on kiuslik meel, aga kuldne süda. Ära pikka viha pea. Kui, siis kella kuueni. ;)