ERKO UNUSTAS KÜLLIKESE MAHA! Aga ei hullu. Sõber Merike tuletas meelde.
Proov.
"Kas tõesti on etendus juba täna?" imestas Tiit. Tekstimälu küll sama ei arvanud.
Laadal rahvast oli. Head kaupa ka. Meiegi ei jätnud võimalust kasutamata. Eve ostis endale kivi kaela. Aire - jänese. Küllike - käeraua ja vildi.
Aega parajaks tehes uudistasime muuseumivara. Aire avastas, et ennemuiste peideti elektrikilp sahvrisse. Et teda olla ikka huvitanud, kuhu siis...
Maarja leidis iidse kartulikoorimisnoa ja Erko - triibutõmbaja.
Merike tempis kärbeste ja vildika abil piima parajaks.
Siis käis Leo ja näitas Kakerdajatele, kuidas tantsida tuleb
ja oligi meie kord:
"Mõttetu mees"
"Piimareklaam"
"Redel".
"Ma seda ei öelnud, et algul salaja söötsin, pärast tuli juba ise küsima. Aga see ei olnud vajalik koht ka!" (Aitäh, Merike) :P
Noo jah. Kodanik autor unustas piimasketšis oma lõpulause, aga "...sellest polnud midagi. Selleks olen mina!" (M. K.)
Tiidu pulgaunustamine tundus seda veenvam, et jätkus mõlemasse sketši. ;)
Paha viga oligi see, et publik kippus mõlema sketšivooru ajal sama sattuma. No aga eks neil oli ka huvitav näha, et tekst ja liikumine ei kordunud. :P
Merike oli jälle süüa kaasa toonud. Oot, aga juua? Niimoodi kuivalt mugisimegi? Isegi piima ei raatsinud anda?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar