Nagu ma asjast aru sain, oli algatajaks Eve. Tema nuhkis ka välja, millise rongiga saabuvad. Oleks ju võinud kahtlustada, et miks ta uurib, aga ju siis väsimus ei lasknud. Pluss loomulik juhmus.
Reede, 6. juuli. Kaheksa ja poole üheksa vahel õhtul. (Oot, te saanud kuskil juba tund aega varem kokku?)
Samal ajal, kui Merike ja Küllike rongiga reisi finiši poole loksusid, kogunesid kodused kaasnäitlejad perroonile. Valele perroonile. :P
Rongi saabumise ajaks jõuti siiski õigesse kohta. Et uste avanedes huilgama pista.
Need, kes meie taga tulemas olid, küllap jäidki vagunisse. Või kangutasid väljumiseks vastasukse lahti.
Tiit olnud nõus ainult sel juhul tulema, kui tohib kitarri kaasa võtta. Selle pani ta käest ainult šampuse avamise ajal.
Lahti rullitud vaibal esitas Küllike tillukese ülevaate reisist.
Siis tuli soovilugude aeg.
Siis haarati rattad, kotid ja isegi lilled käest (Merike oli tugev, lilli ei andnud) ja jalutasime parklasse koormat tegema.
Enne minekut ütlesime Merikesega teineteisele välja kõik, mis hingele kogunenud. Tunnistajate juuresolekul.
Ja sõime Aire maasikatest lagedaks.
Kontrollisime, et asjad oleks kindlalt paigas. Ettevaatlikuks tegi, et Erko olla tulles rõivaeseme teele kaotanud. (Leiti tagasiteel üles.)
Meil ei kadunud midagi.
Maarja tuli lausa rattaga Albust Peedule. See avaldas seltskonnale muljet. Me Merikesega mängisime kaasa, kuigi... no oleme ausad... nii lühikese maa pärast ei tasu ratast välja ajadagi. :P :P :P
Natuke õel, aga olgu, ma ei solvu:D
VastaKustuta