Imavere II

Oleme ausad: Mereröövli tegemine on kulukas lõbu. Kui teistes tükkides saame üpris hästi ka abita hakkama, siis selle lavastuse õnnestumiseks vajatakse piletööri, suflööri, inspitsienti, bussijuhti, helitehnikut, valgustajat, fotograafi, kohanäitajaid... (Sest me ei mõtlegi neist maha jääda. Ärgu mitte lootkugi. Küll me end juba oluliseks oskame kiita.) 

3:)

Piimandusmuuseum on põnevate peidupaikade poolest rikas. Ühte sellisesse otsustasime sokutada helipuldi ja tekstiraamatuga Maarja. Hetk enne sisenemist.

Mere puudumisel pladistas paljasjalgne naisosatäitja kohale läbi piimavanni. Naabruses asuv saekaater toetas etendust merekohinaga. 

 Üldiselt võis mänguga rahule jääda.

 Kuigi Ants kiitis näitlejatööd taevani,

siis näiteks Küllike ja Merike küll mingit erilist ilmekust ei märganud. Eks osalt ka seetõttu, et nad istusid stendi taga ja nägid Airest ja Tiidust peamiselt jalalabasid.

No ja üleüldse. Asendamatuid meil ei ole. Merike ja Enno olid valmis vajaduse korral mängu üle võtma. Paraku vajadust ei tekkinud.

 Rõõmustasime järjekordse töövõidu üle.

 

 Mehed tassisid seni rekvisiidid bussi.
Eks nagu ikka kiirustades... mõni asi ununes maha, mõni võõras ese sattus asemele. Too tünn tekitas sõidu ajal muidugi terake kimbatust, aga samas - muuseumis on nüüd selle võrra mänguruumi rohkem.
Päästjatreeninguis muskleid kasvatanud bussijuhil sai too asjandus nii siva õue taritud, et kellelgi ei jätkunud südant öelda: "Vii tagasi!"

Tüdrukud ootasid veel mõne hetke ukselävel. Piimameest. Nende kohta käib ju igasuguseid põnevaid legende. Manati ette oma malbeimad ilmed, aga ei kedagi...

 Ainult hiir tuli uudishimutsema, aga tema oli nii naljakalt niru olemisega, et ajas Maarjal hiirehirmu igaveseks pealt.