Tornimäe 25

Et väljumisaeg võimalikult hilisemaks nihutada, arvutati millimeetri-täpsusega, palju sõidule minuteid kulub. Paraku oli keegi kuri inimene vahepeal 2 km teed juurde ehitanud ja me saime sadamas praamile vaid lehvitada. Oleme ausad, me saime praami peaaegu puudutada!

Kõik asjad juhtuvad põhjusega. Tõenäoliselt ei olnud see praam sõiduks hea. Sõitsid ilma kaptenita? Sõitsid valesse sadamasse? Praamil puudus rool?

Igatahes tuli järgmine praam juba poole tunni pärast 

ja me jõudsime!
Natuke eeskava jäi küll nägemata, aga me võime oma sõbrad sellega alati külla kutsuda. :)

 Vähemalt tantsuks olime kohal.

 Õnnitlejaid nägime

 

 ja oma kingi saime ka üle antud.

 Jõudsime intervjuu anda,

muhulastega tutvust sobitada,

torti süüa...

 Vabandame. Ennole lihtsalt trühvlitort väga maitseb. ;)

Väga vahva pidu! Ainult Maarja oli kuri. Nagu tavaliselt. Kahmas endale parimad tantsupartnerid, suurima torditüki, hiljem parima magamiskoha... aga nägu peas niisugune! :P

Lõbu lõbuks. Järgmiseks päevaks oli plaanitud 2 etendust.
Üks Valjalas.

See koht meeldis meile nii väga, et valmis väike laulukegi.
Tervitame Viktorit ja täname kirja ning kingituste eest!

Juhtus ka halbu asju. Aire rööviti.
Otsisime igalt poolt (ja puult).

Viimaks leidsime. Kirikaiast. Oli ise põgenema pääsenud.

Seevastu Maarja ronis kiriku külge mööda üles ja ei tahtnud alla tulla!

Lõpuks ikka tuli, kui Enno lubas, et viib ta värsket leiba sööma.

Viiski.

http://www.karjapagar.ee
Leiba peaks meil nüüd aasta lõpuni jaguma.

Tekkis plaan Leisis veidi pikemalt peatuda. Paraku kulus kehakergenduskombinaadi külastusele vaid mõni minut

ja kiidetud söögikoha olid vallutanud püssimehed.

Nii olime Metskülas kohal 2,5 tundi enne etenduse algust.

Majast väljuv tubli noorik, kes piisavalt kiiresti põgeneda ei jõudnud, lubas meil lahkelt end sisse seada.
Enno pidas loengu "Õige etendus peab olema huvitav nagu üllatusmuna."

Ära väsitas.
Mare heitis puhkama kuhugi tagumisse pingiritta.

Küllike lootis laval tukastada,

aga ehmus iga natukese aja tagant ärkvele ning nägi enda kohal Maarja salakavalat ning pealuusse tungivat pilku. See oli nii õudne, et rikkus ära ka Küllikese järgmise öö! Kui nüüd mõtlema hakata, siis polnud see midagi Tornimäe rahvamaja kummitus Karla, kes Küllikesele  järgmisel ööl 3-4 tundi uksi kolistas, seinale koputas, kõndis, kõhtu jooksis, korises ja rögises, nii et südamerabanduse äärel dramaturg (padi peas ja poroloon ümber keha keritud) paaniliselt hommikut ootas. Raudselt Maarja posis midagi kokku!

"Kuulge! Meil pole jälle "Ema" kostüümides grupipilti," toriseti. Leo ohkas ja ajas kostüümi selga.

"Küllike, ei seisa! Istud ka toolile!"
"Millisele toolile?"
"Sa oled näitleja! Ei lase end tooli puudumisest segada!"

Tagasiteel nõudis Maarja peatust mere ääres. Et virmalisi pildistada.
Virmalisi ta justkui ei leidnud, küll aga ajas ärevusse kohaliku talumehe, kes (taskulamp peos) üle välja jooksis ja bussirahva üle valgustas. Enno pani bussis tuled põlema ja me kõik naeratasime sõbralikult ning heatahtlikult. Talumees rahunes. Maarja oli õnneks sel ajal bussi taga pildistamas. :P

Tagasi Tornimäel, ei lubanud Erko ja Maarja kellelgi magama minna, sest neil oli kange isu suppi ja praadi vaaritada. Küsimata, kas kellelgi nii hilja õhtul ka isu on seda süüa. Kus me pääsesime. Nutsime ja sõime. Kedagi ei lastud köögist välja enne, kui oli oma kolm kausitäit borši ja 2 taldrikutäit makarone ära söönud.

Pildil aitab abivalmis Aire toitu morsiga alla loputada.

Küllap see kedagi õnnelikuks tegi.
Kajakad näiteks. :P

Fotojaht teemal "Kus asuvad Tornimäele nime andnud tornid?"

 

Kodutee näib vaid pildil konarlik välja. Tegelikult ei loksutanud sugugi. Kuigi tuul tugev.
"On ainult kaks kohta, kus ilm on halb," lohutas Enno. "Need on Paiguti ja Kohati."

Ja siis viis ta meid paika, kus oli väga ilus selge ja päikseline ilm. Ainult et tuul pühkis meid sealt kole ruttu minema.

Lihulas.