Asuküla avastamine

Tegelikult avastasid nemad meid esimesena.

Kui algul sujus sõit ladusalt, siis üsna viimases lõpus  jättis teejuht Tom meid kimbatusse. Ümberringi pimedus, mets ja üksikud kauged tulesilmad. Märksõnadega 70, pruun aed ja roheline maja (või oli see vastupidi), ei osanud midagi peale hakata.

Õnneks oli meil kontaktisik.

Ääretult tore küla, soe vastuvõtt, meeldivad inimesed, armas perenaine...

Leidsime märke, et loodeti: jääme kauemaks. :D

 Suur kummardus!

Selgus, et autor on enese teadmata näidendi elust maha kirjutanud. Avanes võimalus kohtuda prototüüp Sirliga. :D

Külalised haarati tantsuringi.

 Hubasest majast ja meeldivast seltskonnast oli raske lahkuda.

 Viimaks, pärast nõudlikku pasunahüüdu

 ja seda, kui bussijuht otsustavalt laua kokku pakkis, algas kodutee.

 Mõnele ei meeldinud see kohe mitte üks raas. :P

Nii, nagu oli pisuke probleem saabumisega, seisime järgmisel segadusttekitaval ristmikul. Millist viita usaldada?
Kolm Õde astusid esimese otsustava sammu.

Jõudsime raudteejaama.
Aire oli valmis nahast välja pugema,

et saada vagunisaatjaks.

Teised kandideerisid haakijateks.

Airele andis ilus ja ennenägemata paik tiivad.

Kuid tõepoolest... Ei saa sohvrit lõpmatuseni piinata. Aeg lahkuda.

Mõni ei suutnud sellega viimase hetkeni leppida.

 Häid jõule, Haapsalu ja Asuküla! :)