12 detsember 2013

Jönkadi, jönkadi jöuluks Jörva-Jööni!

Neidude rühm kogunes staapi. Otsustasime, et oleme originaalsed, täit kostüümi selga ei pane. Ei pannudki. Seelikuid.
Teel vaidlesime Airega tema laste vanuse üle. Erinevalt temast on meil dokumente, millele toetuda. 
Nii et lepime kokku: Rasmus sai neljaseks. Või esineb mingi varjatud reserv? :P
Näitlejanna mäletab selgesti, kuidas ta APRILLIS oma suure kõhu tagant meie etendust jälgis. Arvestades poja sünnikuupäeva, tundub usutav. :P

See selleks.

Jõuame kultuurimajja ja hiilime keldrisse. 
Meid leitakse sealt üles.
Isegi Tiit leiab.

Meie leiame Arleti. Etenduse ajaks tõmbub ta tagumisse ritta ja on hästi tasa. Kuidagi on ta osanud nii kavalalt lavastada, et autorit ei anna välja kupatada. Väljume ise.

Pärast Arlet tunnustab, et... kostüümid olnud päris kenad. Kaugelt vaadates.

Meile on laud kaetud. Järva-Jaanis on see alati nii.
Merike märgistab ära need kringlitükid, mida ta süüa tahab. Neid on päris mitu. 
Leo ja Tiit vahetavad riideid.
Arlet on uhke või tõbine. Ajab paksu mantli selga ja ronib akside vahele prožektorisooja.
Aga võib-olla pelgab, et kutsume tantsima ja ta ei näe nii hea välja kui tavaliselt? Habe on tõesti mitu päeva ajamata.
Bänd on hea.
Küllike ja Aire kibelevad aeglast Viini polkat tantsima, aga kord pole lugu sobiv, siis jälle käed kastmesed...

Kohustuslik grupipilt.
Pakime asjad kotti ja ...koduteele.
Aire pakib oma asjad Mare kotti. Tundub hea mõte.

Tagasi staabis, küsime üle järgmise esinemise: Mis ajaks ja millal? 
Küsimus jääb õhku rippuma. Ripub siiamaani, kui alla pole kukkunud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar