Häädemeeste-Tori-Vihtra

Stardilogistika oli väga keeruliseks aetud. Risti-Peedu-Albu-Mägise-Seidla... Maarjal igatahes läks pea sassi ja ta tuiskas rahvamaja juurde, kuigi oli varem hoopis midagi muud nõudnud. Noh, nüüd sai vähemalt kohta valida. Arvas, et tegi hea valiku. :P (S.t jäi mulje, et sai kohta valida, tegelikult öeldi talle kõigepealt, kuhu ta istuma peab ja hiljem avastas, et see koht on ära varastatud ja siis öeldi talle uus koht, kuhu istuda jne.)
Selgus, et korraliku konstrueerimise korral mahub etenduse kraam ka väiksemasse bussi.

Minek!

Preediku veekogu ääristasid harrastuskalamehed. Kõik ära ei mahtunud. Mõned istusid heinamaal väikse veelombi ümber ja tegid oma korda oodates õngitsemisharjutusi. Või kolisid lautadele lähemale, et õnnelike lehmade muusikapärastlõunast osa saada.

Aire oli kas

• öö otsa müügitööd ette teinud,
• taimed ära peitnud 
• ...või lihtsalt põgenes.

Igatahes ta tuli. Üleni valges.

Küllike ja Maarja tegid esinemispaikade lähedusse jäävate vaatamisväärsuste kohta korraliku kodutöö. Kõik kohad, mis vähegi küsimusi ja huvi tekitasid, märgiti plaani.

Kahjuks ununesid materjalid maha. Vähemalt oli meelde jäänud, et Pärnus eriti vaatamisväärsusi pole ja sinna seekord sõitma ei hakatud.

 Enno alustas vastutulelikult kodukandi vaatamisväärsustega.

 

 

Jõmmu hommikune soojendus, trenniks ju aega ei jäetud.

Pakutav nähtud, võtsime suuna Häädemeestele. Hääästi aeglaselt, et Maarja saaks teeäärseid paiku pildistada.

Vahepeal läks tee ikka vaaastikult kitsaks. Vaevalt, et bussijuhtki tollel sillal silmi lahti julges hoida. Viimaks õnnestus Sinti jõuda. Maarja kamandas kõik rulaparki. Rula meil polnud, aga sportimata ei julgenud ka jätta.

Kuidagi tulime toime. Väledamad käisid seni kohalikus Maximas. Sirutasime selga ja kuulasime giid Enno jutustusi Sindi kangurnaiste kurvast saatusest.

Taas rännakule.

"Uus või vana maantee?" uuris sohver soovieelistusi.

Valisime vana.

Üsna veepiiril kulges veel üks rada.

"Kas see on väga vana Riia maantee?"

"See on Riia hobumaantee," teadis juht ja hakkas Riiga ning Kihnu sõitmise kohta sarnasusi nimetama. 

"Hobusega Kihnu?"

"Ei noh, sinna peab ikka paadiga sõitma."

"Aga kui mu hobune oskab ujuda?"

"Siis hobune ujub järel."

Maarja tegi bussiaknast sisse põrkunud maamesilasele kunstlikku hingamist. Edukalt, kuigi esimese paari tunni jooksul sellist muljet ei jäänud.

Infojuhil polnud õrna aimugi, kus etenduspaik täpsemalt võiks asuda. Õnneks on meil Enno ja tema eksimatu kõhutunne. Justkui juhuslikult parkisime täpselt õige hoone ette. Varsti saabus sinna Anneli. Väga hea. Nüüd sai uurida, kus lähim pood on.

Ilm osutus oivaliseks. Külastasime rannaniitu ja üritasime vaatetornis ära käia. See polnud lihtne. Paljud kardavad kõrgust ja mis peamine: torn on aegade keerises kaduma läinud.

Suvitasime siis niisama. Kui Küllike ja Merike kohalikust poest tagasi tulid, tormas neile vastu rusikaid vehkiv Jõmmu ja tigetses, et teda kaasa ei võetud. Miks ta siis lasi end vetsu kinni panna?

 Konsumeerisime Maarja rukola ja mängisime palli.

Ennustasime, et ega inimesed tule. Soe ja selge ilm. Rahvas paneb kartulit või niidab muru. Aga võta näpust! Tulijaid oli meeldivalt palju.

See oli Aire jaoks üks äraütlemata lustlik etendus. Ei teagi miks. Enno, kes akside vahelt lugu jälgis, imestas, et tema küll midagi kahtlast ja eksitavat ei silmanud.

Soovitasime Merikesele kohalikust garderoobist kollast seelikut, aga ta isegi ei proovinud. Veel leidsime 3D-printeri. See pani järgmisel päevalgi mehed mõtlema, et kuidas ikka nii saab.
"Tavalisse printerisse paned paberi ja välja tuleb paber. Kalašnikovi saamiseks peaks siis ju plekki sisestama,"  imestas Tiit.
Ja arutelu jätkus. Aga milleks sündmustest ette rutata.

Küllike kohtus kauaigatsetud kaaskursuslasega. Kallistati. Korduvalt. Niuuu!

Teised jalutasid seni rannahooaega avama ja vesivõimlemist tegema.

Tagasiteel käisime ära Pärnumaa tipus. 

Giid Enno viis meid ka mälestuskivi juurde ja pidas mõtlemapaneva kõne eestlastest ja nende ajaloost.

Toris juba oodati meid. Kui algse ajakava kohaselt pidi jääma tund vaba aega üle, siis nüüd oli pool puudu. Küllike haaras helistamiseks telefoni. Avastas, et on salvestanud ainult Argo nime. Siis läks Küllike internetti. Minek oli vaevaline, läbimõtlemata ja juba ette nurjunud. Selle käigus viidi läbi mõned uued ja kummalised seadistused, küllap just sealt tekkis Küllikesele uus sõber, kes talle kaks ööd hiljem Hong Kongist sõnumi saatis (aga unine kobakäpp kustutas selle enne, kui sõnum korralikult mobiili maanduda jõudis)... Ainus, mida mobiiliuurija ei suutnud, oli ...leida kontakt. Õnneks on Küllikesel mõistev ja abivalmis perekond.

Esinemiskoht tundus eksootiline, aga seda huvitavam!

Kas aitas hiline kellaaeg või eriliselt heatujuline publik... Tundus, et võõras mees oli majas (mis polnudki nagu õige maja) parem kui kunagi varem. :)

Mõned kaubanäidised:
"Su nõgestel on vars puitunud, nii et võid seal ümber postitantsu teha!"
"Mul on Voldi kodus. Ei, Heino. Ups, vahele jäin. Nad lähevad mul kogu aeg segamini!"

Etenduse järel mängivad Aire ja Maarja Tori vahel kohaliku rahvamajaga peitust, aga hea nina toob neile võidu. Peale mida tegid Aita ja Argo meile põhjaliku ööekskursiooni.

 Maarja käis korraks ÄRA.

Majutusime rahvamajja. See oli Argole meiepoolseks väikeseks üllatuseks. :)

Kinkisime Ennole sünnipäevaks laulu ja kestvad kiiduavaldused. Okasroosike, kes oli niigi uskumatult kaua ärkvel püsinud, kadus pildilt. Tasapisi  teisedki. Teatri öökondajad tegid Torile veel ühe tiiru peale. Enne hommikut ilmuti tuppa. Piinlikuks läinud. Maarja hakanud kohalikke uitajaid tülitama. Eriti köitnud teda keegi musta mantliga mees.

Hommikul pidasime Argoga plaani, kuidas kiiremas korras sellesse toredasse kohta tagasi tulla. Välja nuputasime. Tuleb uus etendus lõpuni valmis kirjutada.

Ärasõit.
Uhked märgid rinnas, lehvitasime innukalt Argole. Tegelikult oleks tahtnud ta kaasa võtta.

Vihtrasse jõudsime märksa varem kui tarvis. Otsustasime uurida, mis sellel kohal pakkuda on.
Linnutalu ja dendroparki piilusime vaid bussiaknast. Hobuste juurde jäime kauemaks.

Esines üksikuid ettepanekuid kanuuga sõitma minna. Ei saadud ekipaaži komplekteeritud. Kes väsinud, kel muud hädad.

 Peremeest polnud kah kodus.

Maarja tahtis jõe peale jalutama minna. Me keelasime. Et vähemalt mitte koos kaameraga. Lõkkeplatsil leidus küll haabjatoorikuid, aga Küllike ei raatsinud oma kartulikoorimisnuga uuristamiseks anda.

 Õnneks leidsime silla.

 Lifti leidsime ka. Või on see eskalaator?

 Imetlesime inimesi

 ja loomi

 ja veel inimesi

 ja loodust,

 kuni jõudsime maailma lõppu.

 Keegi oligi sealt juba käkaskaela alla käinud.

Uskusime, et täna ometi keegi etendusele ei tule. Aga ilm soosis teatrit. Läks liiga palavaks. Leo piletimüügistrateegiat peaks ka uurima. Kuidas tal õnnestub alati nii palju müüa? Et "...ostate kaks, saate kolmanda pealekauba?" :D

Ja ongi lõpp. No vot.

Otsustatud. Reelika juurde tuleme ka tagasi. Kindlasti tuleme.

Plaanisime veel ühe lõpupikniku pidada. Nõudsime poodi. Enno vaatas juba väga tüdinenud pilga. Teadagi. Ega me siis ühega lepi. Paides tuleb ka veel poepeatus teha.

Pood asus Vändras. Valida oli kanga- ja raamatupoe vahel. Valisime Konsumi.

Vihtras soovitati meile piknikuks Mädarat. Mainiti mägesid ja et on ilus plats ja lava ja mis kõik veel. 

Fragment kohalikust ajalehest

Me vist natuke eksisime. 

No mägi igatahes oli ja okseratas oli. Ja puutüvi, millel saime reas istuda. Nagu kanad õrrel.  :D

Ilus, natuke ürgne ja tsipa naljakas piknik. Peaaegu nagu 1. aastatuhat, ainult Erko rikkus pildi, sest klammerdus kahe käega tahvelarvutisse ja keeldus oma ajastust välja astuma.

Sohver arvas, et siit läks otsetee Kurgjale ja et võiksime Jakobsoni juurest ka läbi hüpata. Maarjale see mõte ei meeldinud, ronis peaaegu sõidu ajal bussist välja ja hakkas jalgsi koju minema. Õnneks tuli tagasi. Liikuvasse bussi loomulikult. :P

Leo leidis metsas midagi põnevat, aga keeldus seda meiega jagamast. Selleks ajaks, kui temani jõudsime, oli kõik põnev juba ära peidetud.

"Kas see tähendab, et ta ei tohi üle 85 sõita?" uuris koduteel liiklushuviline Maarja, kui ühe bussi taha sõitma ununesime.

"47-ga ei tohi," teadis bussijuht.

"Kui sellise märgiga masin ees sõidab, siis kehtib sulle tema kiiruspiirang. Teised ei loe," õpetas infojuht.

"Ma ei usu ühtki teie sõna enam!" turtsus Jõmmu ja tegi sama nägu, nagu ta kurjal kaksikul.

Leole, kes oli kogu reisi aja kuskil bussi või toanurgas konutanud, tuli Albu rahvamaja taha jõudes korraga elu sisse. Lai naeratus näol, sööstis ta lasteaia värava suunas.

"Kuhu tormad?"

"KOJU!" 

Eks teisedki. Järgmisel korral kohtume!