Hane selga vesi ei kuku

Koguneme tavapärasest hiljem, sest osa meist on kohaliku muusikasuursündmusega seotud. Kes küpsetab,

Retseptiotsingul.

 kes hindab,

 kes jäädvustab,

kes kuulab ja köhib...

Ometi on kogunemisajaks juba suur osa otsuseid langetatud. 

"Mis seal siis ikkagi teha?" on uskmatum osa seltskonnast ärevil. 

Arvatakse, et kuna oleme näitekas, võiks ikkagi näidelda. Noh, et ühes töötoas teeme loomahääli ja inimesed voolivad sellest inspireerituna puukujusid.

Aga vanasõnad???

"Mis seal siis on! Võtad vanasõna: "Hane selga vesi ei kuku...""

"See ei ole vanasõna!"

"Mis vahet seal. Näide on näide!"

Mida selga panna?

"Seal on üht-teist. Minul on kostüüm olemas."

Kellelgi on veel, aga ta ei nägevat selles kuigi hea välja. 

"Pušš on nii app, et kulmud ei paista," kommenteerib Merike.

Paar inimest valmistavad meile meelehärmi. Näiteks need, kes ei saa tulla. Ollakse mures, et milline on trupi käitumine seesuguse variandi korral.

"Ega midagi hullu ei ole," lohutab Maarja. "Me oleme lihtsalt elu lõpuni solvunud."

Järgneb arvutiabi rubriik. Kellelgi olla Trooja käinud, aga ära läinud.

Maarja muigab.

Sellest tehakse järeldused. Küllap suksu käis, kakas nurka ja tuleb pärast lõhna järgi tagasi.

Šokolaad laual ei lõpe ega lõpe. 

"Kindel, et Leo täna ei tule?"

"Kindel. Küsisin."

"Kohe siis ei võinud öelda? Ma siin vägisi topin sisse, iiveldamiseni piparmünti täis..."

Edal on sünnipäev tulekul. Täpsemalt... kohe homme. Puhtjuhuslikult leiame sahtlist talle sobiva õnnitluskaardi. Ja ümbriku. Ja margi. Ainult et keegi ei tea, kas ja kus tema postkast asuda võiks. Ristküsitleme piirkonna postitöötajat.

Tegelikult ka, Eda! Me armastame ja igatseme Sind! :)