Tänane (eile alanud) naistepäevapidu Albu rahvamajas organiseeriti igati naistesõbralik. Kõige eest oli hoolt kantud: seltskond sõjavägilasi, lilled...
Kahjuks üritas Maarja vanast harjumusest tagauksest siseneda. See oli lukus. Litsus nina vastu klaasi ja vaatas. Ei näinud midagi. Vaheuks samuti suletud. Tema ei näinud meid ega meie teda. Kahju. Kindlasti oli tal kaamera kaasas.Meil ei olnud.
Ühekordse papptaldrikuga tehtud pildid ei kannata kriitikat, aga parem ikka, kui üldse mitte midagi. :)
"Ära vaata! Ma olen paks. Tean seda isegi!"
"Häh. Kui sa minu mõõdulindiga oma vöökohta püüaks mõõta..."
"...saaks sellest hularõngas?"
Sõime.
Tegime kohe alguses traditsioonilise (ebatraditsiooniliselt uduse) grupika, sest pärast võib...
Kui kroonik nüüd valesti ei kuulnud, hakkavad sellised peod olema 2 korda kuus. Sama bändiga. Igatahes nende suunas vaadates nii öeldi. :D
Fotograafe liikus saalis küll, aga meil on vaja pilte ruttu. Veel rutem! :D
Eve teab, tal on trupiga lähedasem suhe. :) Aitas natuke jäädvustada.
Sügav kummardus ning pikk kraaps Reedale ja Sidepataljoni poistele. Väga meeleolukas kontsert igas eas publikule! :)
Pärast südaööd hakkasid südamed avanema ja tihati näidata oma sügavamaid tundeid. Õhh...
Homsed isiklikud sündmused nõudsid varast lahkumist. Aga pidu käib. Jõuate veel...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar