Võõra mehega. Uulus

Maarja ei saanud aru. Miks ta pidi jalutama nii ebaloogilises suunas?

Tiit põhjendas, et ei teadnud ette oluliste asjade koju-ununemist. Ning sõitis Otsale.

"Okei siis. Kui tal järgmine kord arvutiga midagi juhtub, siis ma küll Tanksemäele ei lähe. Tulen siia," otsustas Maarja.

Küllikesel paluti end piduri vajutamiseks valmis panna. Küllike kordas õpitu üle. 

Sidur. 

Pidur. 

Gaas.

Ahah. Keskmine.

Nunnu Leo kinnitas end nunnu turvavööga ja asus oma nunnut raamatut lugema.

Tee oli pikk ja libe.

Poodi ja soojatoiduabi otsides eksisime Uulus natuke ära. Suur koht, mis seal imestada.
Leidsime lummemattunud 24h burgeriputka. Ja äsjasuletud söögimaja (seda küll veidi hiljem).
Tuli ettepanekuid.
Et kindlasti leidub mõni lahke koduperenaine, kes süüa annaks.
Et kui perenaist pole, leidub ehk lahke kodu, kus ise süüa teha.

Tiit ei allunud provokatsioonidele ja otsis poodi edasi. Õigemini tagasi, sest edasitee valmistus lõppema.
Tillukesel ristmikul manööverdades jäime liiklusummikusse.
"See üks auto peab nüüd just siia keerama?"
"Hirm nahas? Et läheb koju ja ust-akent pole?" (bussikärusse oli ju pakitud meie "Võõra mehe" lavakraam).

Leidsime poe. Nõustasime lavastajat parkimise küsimuses.

Õues valitses juuuube külm ja tuul. Dramaturg, kes esimesena välja oli sööstnud, tegi teisi oodates soojendusharjutusi. Aga keegi ei väljunud. Igaks juhuks jalutas ootaja teisele poole, et äkki on seal ka uks. Ei olnud. Ainult juhiuks, aga... JUHTI POLNUD! Toonitud klaasid ei lasknud näha, kas taga istub keegi. Igatahes oli dramaturg äkitselt üsna ähmi täis. Kuhu kõik kadusid??? On see ikka õige buss?

Oli. Lavastaja lihtsalt otsis parajasti teiselt poolt bussi dramaturgi ja ülejäänud trupp tegi enne välja ronimist mõned püramiidid.

Maarja tuiskas teadetetahvli juurde. Kuulsustega pilti tegema.

Poes sattusime väga vingele näitusele. Minge kõik! Nii äge.
Aire unustas hetkeks, et ta pole praegu Ulla ja hirmutas müüjaid oma vahetu hääleka vaimustushäälitsusega.
Kui Küllike võõrasse poodi satub, ostab ta loomulikult mingi rohelise suveniiri. Seekord siis reaalsed viinerid.

Bussis nurises Merike hämara ilma üle. Tiit juhtis tähelepanu toonitud klaasidele.

Leidsime üles peomaja. Külmetav trupiliige oli lugenud terve lehekülje Leo lemmikraamatust. Külm ei tahtnud üle minna, aga jõudu tuli juurde.

"Kuidas selline asi võimalik on?" imestasid Aire ja Viljar ning Aire esitas aaria multifilmist "Aatomik".

Laulis ka Viljar. Juustega Orumetsa.

 Lava taha sigines kahtlane tume tüüp, aga osutus täiesti ohutuks. Talle nimelt meeldis väga, kui pildistati. Kuna nägemine oli tegelasel (prillidele vaatamata) kehvapoolne, jätsime ta nurka seisma ja aeg-ajalt möödudes näitasime taskulambist tuld silma, et ta seda välklambitule sähvatuseks peaks.

Pole parata. "Võõra mehe" etendusega (kui sai õigesti loendatud, siis 63. mängukord) kaasnevad tekstilisandid (a la "Tee suu lahti, siis ma näen ka.").
Ah, mis! Me ei suuda tihti viimase hetkeni ära otsustada, kes keda mängima hakkab. Seekord sai Tiit Indrek olla ja Viljar esines Aivarina.

Rahvast oli meeldivalt palju ja kui etendus nähtud, põgus teatrijutt aetud, koguneti esimese kutse peale tantsupõrandale. Nii head lood tulid, et Küllike tantsis kingad numbri võrra suuremaks.

  Paide Olerexi tanklas kohtasime tuttavat bussi. Olla kah Pärnust tulnud. :D