Hellamaa-Pärsama-Tornimäe-Kõmsi-Varbola

Et Mare on sunnitud maha jääma, tuleb kellelgi tema osa selgeks õppida. Sellel, kellel tükis osa pole. Järelikult Tiit.

Vähe sellest. Ka garderoob vajab täiendamist. Lavastaja räägib värvika loo, kuidas ta nr 46 naistekingi ostmas käis.
("Tunnistage, te soovite neid endale!")
Kaup on aus. Täisnahast. Gabor. Üldstiiliga sobivad.

Pakutakse pirukaid. Tiidul palutakse end toiduga tagasi hoida. Et kingad ikka jalga mahuks.

"Enno, kas tule saaks ära kustutada?" tunneb Viljar end kuidagi eriliselt esiletõstetuna. Ise ei mõista enam kuidagi sekkuda.

"Elu on nagu tualettpaberi rull," filosofeerib Veljo. "Iga aastaga lippab kiirema ringi."

Kuna meil on kerge ajavaru, peaks kindlasti praamile jõudma.
"Eelmine praam läheb varem," teab keegi reisijatest.
Arvamuses on teatav loogika.

"Virtsu-Kuivastu maantee 2. kilomeetril olla politseipatrulli nähtud," hoiatab Aire.
Ekipaaž on mõnda aega paanikas.

Selgub, et  viperusteta siiski merereisile ei pääse. Enno lehvitab piletit lähemal ja kaugemal, püüab sellega aparaadil peaaegu nägugi pühkida. Ei midagi. Aire on sunnitud ise asju ajama. Selleks tuleb nõks aega järjekorras seista.

"Noh, Freddy, kas loksumisest kõrini?" uuritakse näiteka penilt, kui teine sadam silme ees.
"Tema kõri on nii madalal," muigab Leo.

Tiit leiab kellegi, kellel "...ei ole mitte pikad juhtmed, vaid lühike kops."
("Isegi minul läks lõpuks kops üle maksa.")

Maha sõites märkame traavivat tütarlast.
"Püüab bussile jõuda?"
"Korjame peale? Äkki tahab etendusele tulla."
"Ei tea. Virtsust saati jookseb järel."

Hellamaal

on väga õdus külamaja ja väga ilus ning külalislahke perenaine. Viljar vaimustub saunatehnikast (kui mõnel masinal nurgad ümaraks teha), Erko rohkem tagauksest. Maarja leiab Küllikesele meelepärase öölambi.

Maarja seab endale sisse sobiva unenurgakese. Vastloodud pasunakoor harjutab äratusrepertuaari. Suitsuanduri soolodega.

Tiit lööb end etenduseks üles. Tulemus tundub kuidagi... meeleheitlik. 😜

Tiidule lisaks on sunnitud lavale minema ka koer. Lõpuks peab too ka saunas leili võtma, duši all käima ja saunalina sees publiku ette kummardama ilmuma.

Erko võtab ainsana "linnaprouade" soove kuulda ja ei traavi ainult sauna ning kraavi vahet. Trügib suisa tuppa. 😜

Kingituste hulgas on pakk "Vana Tallinna" kontsentraati.

Hommikul otsustab Maarja siiski iseseisvalt ärgata. Õigemini ei leidu ühtki julget, kes tihkaks tema toale läheneda.

Maarjal on plaan. Vaatamisväärsuste osas.
Üügu. Tupenurme. Swed. Seb...

"Viime inimestele lehed ka ära?" pakub bussijuht, kui külavaheteil kolistame. Näitab valget laeva ja seda, kuidas kasvab mägiroos.

Igasugu head ideed kargavad pähe. Soovitame Maarjal oma loodavas firmas näiteks suupiltidega teipe tootma hakata.

"Kui mina suureks kasvan, tahan hakata politseinikuks. Lamavaks politseinikuks," unistab Viljar.

Külastame Muhu ja Saaremaa värskeleivapoode. Sööme end rukkiks.

Pärsamale saabume pisut ettenähtust varem. Jalutame kõik tuttavad ja võõrad teed läbi, käime oma lemmikpoes. Vaatleme maju, mille kõrvale buss on pargitud ja genereerime hiilgavaid ideid kütmisprotsesside tõhustamise vallas.

Aina on järjekordselt saali puupüsti rahvast täis meelitanud. Võrratu tütarlaps! 👍Ja ta endiselt mäletab meie dramaturgi lemmikvärvi!

Etenduse lõppedes kihhhhutame Tornimäe suunas. Et adrenaliin korralikult kätte saada, siis natuke mingis teises suunas ka.

Tornimäel on avar lava,

salakaval akustika ja sõnulseletamatult kallid sõbrad!

Püüame olla neile kingituseks, sest kink on kaasas ainult Heljele. Aktimaal temast.

Tiit tunnistab, et hakkab pisitasa naise rolli sisse elama. Juba seadis enne vetsust lahkumist prill-laua alla.
Veedame õhtu Merikesele anekdooti rääkides.
"Kuk..."

"Ah, tunnistage, et te ei saanud ise ka aru! Lihtsalt teete näo!"

Ärkame juba teist hommikut järjest koos esimese kukelauluga. Keegi märkab, et õues jalutab Freddyt meenutav koer. Mustvalge. Keegi leiab, et Freddyks liiga suur. Keegi pakub, et Urve viib lehma karjamaale.

Raadio ja trupiliikmete mobiiltelefonid jagavad tormihoiatusi. Oleme pisut murel.

Õues tuiskab lund.

"Talv algas ootamatult," kihistatakse Küllikese selja taga. Miks küll?

"Saaremaal tehakse heinast ka kaks saaki!" imetleb Tiit heinamaaääri. "Kõigepealt teevad rullid ja pärast lõikavad nende pealt haljast."

"Tüdrukud, kas keegi tahaks 25 € eest minuga seksida?" leidub abivajaja. "Ei? Kahju. Nii hädasti oleks raha tarvis."

Sadamas lööb küll laine laksudes rannale, aga praamid liiguvad.
"Patrull ka! Dokumentide kontroll!" hoiatab Tiit.
"Appi! Mu koeral pole passi kaasas!" ahastab Küllike.
"Aga siis on tal ju lootust hundipass saada!"on Viljar optimistlikult meelestatud.
Mehed ootavad, ninad lömmis vastu küljeaknaid, millal patrull-laevuke külgboksi pargib. Kahjuks enne suurt finaali varjab vaate kaubabuss.

Merike muretseb, kas pilet on ikka kaasas.
"On, aga täis kirjutasin," tögab kroonik. "Lobisete siis nii palju. Paber sai otsa."
"Miks sa ei öelnud? Mul on terve rull!" ajab Tiit silmad suureks.

"Teist korda ajaloo jooksul loeti reisijad üle!" nendib bussijuht, kui tunkedes noormees ümber bussi kõnnib ja reisijatele läbi aknaklaasi näppu ninna üritab lükata. Küsib kontrolliks, kas arvutas õigesti.
Arvutas. Võib istuda. Viis.

Ajaloo teemal peatudes tsiteerib Tiit: "Kui omal ajal poleks mõisnikul esimese öö õigust olnud, tegeleksime siiamaani korilusega. Need on sinu sõnad, Küllike."
Heldeke.

Veljole meenub Järve Jüri nimeline mees. Ainult mis ta eesnimi oli? Tiit?

Keegi leiab, et mees, kes praami juures pealesõitu reguleerib, saab veearvetelt kokku hoida. Paned kodus tilga šampooni pähe. Küll meri peseb.

Freddyt noomitakse isepäisuse pärast etenduses.
"Sinule on lavastaja jutt nagu koera selga vesi."
Kaks järgmist etendust näitavad, et ongi.

Teeme Virtsus poepeatuse.
Veljo suunab Küllikese purgisuppi ostma. Ise siirdub linnuleti juurde.
Pärast on kõigil tükk aega lõbus. Koer välja arvatud.

Sõidame otse, kuni silt käsib Kukeranda põigata. Põikame. Natuke jääb puudu. Kukenokatäis.

Kõmsi mängupaik on suur üllatus. SUUR. Ja meeldiv.

Krooniku märkmepaberile tekib paar märksõna.
Kukeboks.

Mannequin challenge.

Taas on logistik esinemisajad nii seadnud, et kostüüme pole mõtet seljast võtta. Vurame Varbolasse.

"Oi! Seda tüdrukut ma tunnen!" kilkab Tiit, kui Pireti pea ukse vahele ilmub.

"Viis etendust on palju," ägab Merike diivaninurgas. Tahaks pisut ka puhata ja mängida.
Misasja??? Kes ütles, et hobitegevus peab lihtne olema?

Leiame majast märke, et siin on tuttavaid kollektiive käinud.

Kas meilt on varem ka autogrammi küsitud?
Kogu kollektiivilt kindlasti mitte.

 "Kõik on nii kiired. Ma alles elan rollist välja, teil juba asjad bussis," punastab Küllike. "Hooldekodu tunne tekib."
"Meie tassime sinu eest kola," lohutab Viljar. "Sina elad meie eest etendusest välja. Teed nii-öelda shut downi ära."

Koduteel rõõmustab Veljo, et ei tea, kuhu kõik see pildistatud ja protokollitud materjal üles läheb. Et siis ei tea tema tuttavad ka.
"Ära ole kindel!" muigame.
Merike üritab blogisse pääsemist selgeks õpetada.
"Küllike kirjutab sulle aadressi!"
Küllike peaaegu kirjutakski, kui Maarja ei sosistaks kirgikütvalt: "Sa oled talle seda sada korda kirjutanud!"😋

Lõpuks ei saagi Veljo aru, miks ta teatrilugude lugemiseks beebipäeviku peab üles otsima.

Kilomeetrid lendavad. Pimedus hiilib akende taha.
"Jälle jään hiljaks. Pean kodus seletuskirja kirjutama," tihub Veljo.

Tukutakse. Kollektiivselt.
"Mis viadukt see on?" läheb ühes rohkem valgustatud kohas Veljo silm poikvele. "Mäo?"
"Kust me sinu meelest tuleme?"
"Mina ei tea. Üks esinemiskoht mandril. Teine... Oot! Me käisime siin... Me käisime siin kellegi juubelil!"
"Viaduktil? See on ju ohtlik!"

🌜