Mkm.
Me ei oskagi üllatada.
Me oleme nii etteaimatavad.
"Ma jätsin oma prillid Käravete etendusel käies bussi," kurdab Merike.
"Mul peaaegu jäi seelik," nendib dramaturg.
"???" imestavad trupikaaslased.
"Merike võttis bussis prillid ära. Mina võtsin vanalinna ära. Küllike võttis..." mõtiskleb Leo.
"Lollakas! Merike tõi mulle seeliku! Ma torkasin üles, sinna vahesse."
"Ma pidin uued prillid ostma!" mossitab Merike.
"Ma pean alati uue ostma," lohutab Leo.
"Mis sõbrannast see tädi rääkis?" uurib Tiit ühe tagasiside kohta.
"Merikesest."
"Kas te olete sõbrannad?" imestab teatrijuht.
"Kus sa elanud oled? Ma vaikselt kolin Küllikese juurde sisse juba. Saadan riideid."
Tiit arvab teadvat, mis on riietesaatmise tegelik põhjus.
Uue teksti esimene lugemine. Maarjal tekib rollilemmik.Ta on selle nimel valmis mehed naisteks rääkima. Teeme selgeks, et meie näitekas ei käi nii. Võtad, mida kästakse.
Kringlit sööme, aga õnne ei soovi. Kannatagu homseni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar