Start oli määratud 09.30-ks.
09.29 istus ahastav Küllike töötava pesumasina ees, mis ei näidanud absoluutselt mingit väsimise märki.
"Merike! Kas te sõidate juba? Tehke seda hästi aeglaselt. Mu masin alles hakkas tsentrifuugima."
"Leo pidi ju mingi poole ajal tulema. AA! KELL ONGI POOL!!!"
Tundus, et ka kõnele vastaja tegeles veel kodutöödega. 😏
09.42, kui auto kokkulepitud kohta jõudis, sai igatahes kogu etlejaskond pardale ja pesu kuivas nööril.
Reis võis alata.
Heitsime pilgu tee äärde jäävatele vaatamisväärsustele: Jäneda lillelaat, Jäneda rongijaam, Lehtse kool, koolitagune allilmategelaste ülekasvanud muru plats, Pruuna ja Lehtse mõis, Imastu...
Otsustasime, et enam pole võimalik luuletuste päheõppimist edasi lükata. Otsisime kaustad põlvedele.
Merike oli hoogu sattunud ja kõige rohkem luuletusi välja kirjutanud.
Kena. Jätsime kõik kavva.
"Leidsite lolli!" hädaldas Merike.
"Jah! Kusjuures väga ruttu!"
Veidi enne sihtkohta jõudmist jooksis üle tee must kass.
"Sina nüüd just puudusid!" torises Leo.
"See musta kassi jutt on jamajutt!" kuraasitses Merike.
Kontrollisime igaks juhuks, kummale poole kellegi kuuehõlmad avanevad. Selgus, et meil on lukuga fliisid ja over the head and neck aetavad t-särgid. Rahunesime.
Saabusid tuttavad Pärnumaalt: särav ja rõõmsavärviline Krista ja nii ilusates toonides kleidiga Sirje, et Küllike silmnähtavalt kadedaks läks.
Pingi avamise tseremoonial me kingitusega ei koonerdanud. Kinkisime terve Leo. Küll ainult nädalaks ja päeva lõpus võtsime ta ikka kogemata koju kaasa.
Välisukse juures kohtusime Marega.
Mäetaguse Marega. 💗
Teatas, et tema on selles žüriis, kes enne esinemist esinejaid eksamineerib. Jooksime ruttu saali, et ülekuulamisest pääseda.
Pääsesimegi.
Üks meie hulgast sattus erilisse ärevusse ja selle ajel kõneles oma salamuredest üsna valjul häälel.
"Mikrofoni ei taha rääkida?" soovitasime.
Ei tahtnud. 😋
Olime ühed viimased etlejad. Rahva ette astudes unustasime kõik eelnevad kokkulepped, aga kuna materjal oli väga hea ja poole silmaga sai maha lugeda, siis midagi hullu ei juhtunud. Virve isegi naeratas. (Selleks võis muidugi olla ka rõõm, et me kohe-kohe eeskava lõpetame.) 😊
Kui suurem osa külalisi lahkus, istusime meie rahumeeli edasi. Kolisime lihtsalt Virve lauda. See oli väga õige tegu, sest nii kuulsime lõbusaid lugusid näiteks sellest, kuidas ta laval kord kohatus kohas aknast välja vahtima sattus, kuidas ta haiglast peaaegu olematu info järgi üles otsiti, kuidas kunagi üht lavale magama jäänud näitlejat äratati, kuidas üks vanaproua tema tulekut oodates külalisi kutsus, kuidas ajakirjanduses sarjati, et ta ei suvatsenud lavale minna (kuigi ta ei teadnudki, et tema näidendit seal lavastati ja etendus toimus), kuidas Lõuna-Eestis kohtumisõhtuks näitus üles pandi jne jne.
Kui me koju pole jõudnud, siis kuulame neid lugusid siiamaani. 😉
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar