Tütarlaps metsast tekitas üksjagu segadust. Jäi ju jutt, et äratundmise soodustamiseks hoiab kaenlas assortiid rebastest või oravatest. Õnneks polnud rahvast liiga palju ja sõiduki saabumisele reageeris rõõmsa elevusega vaid üks.
Parklas pani grupp näitlejaid parajasti jooksu pealt piduriideid selga. Merikesel õnnestus kõige ilusam kleit endale napsata. Küllap ka seetõttu, et Leo, Tiidu, Veljo ja Viljari jaoks kõik mõõdud ei klappinud.
Kogu ekipaaž pardale korjatud, suundusime lõunasse. Mare teadis, et mine millist teed tahes, remont saab su kätte nagunii. Tiidul oli andmeid, et üks teeremondilõik asub Vaivaras. Me siis seda marsruuti ei valinud. Kuigi Vaivara kaudu polegi vist kunagi Albust Tartusse sõitnud. 😆
Merike kiitles, et tal on numbritega kõik korras. Arvutamisega siiski nii hästi ei läinud. Kui foori sekundinäit hüppas 44-lt 33-le, siis 22-le ja 11-le, teadis ta täpselt, et kümnekaupa, ega kavatsenudki oma arvamust muuta. Hea, et ühikuteski kompromissile jõuti.
"Turu nurga taga..." laulis Veljo tarkuselinnas TomTom'i eest, kuhu sõita.
McDonalds'i juures soovitas Viljar drive-in'i põigata, et Maarjal tellimusega rutem läheks ja juht ei näinud probleemi. Esimesel korral olevat ehk natuke kitsas...
Üsna turu väravas liitus Erko. Juhhuu!
"Vaata, selles kollases majas elab mu ämm!" säras dramaturg ettejuhtuval trupikaaslasel nööpi keerates.
"Noh, oled järgmise ohvri leidnud?" muigas Tiit. Nojah. Ta ise polnud viitsinud üllatust teeselda. Selgus, et on isegi külas käinud.
Lavastaja ei suutnud Maarja nahaalsust ära imestada. "Lähen puhvetisse ja näen: haarab letilt koogi ja jalutab minema!"
Otsustame, et nüüd hakkame proovides harjutama. Merike küpsetab kringli, lõikame lahti, paneme hinna juurde ja Maarja ostab. 😜
Vaatajaid hakati saali laskma, aga Maarja sõi rahulikult kooki. Muutusime murelikuks. Mine tea, niimoodi saavad veel paremad kohad otsa.
Õnneks jäi enamus meist oma kohaga rahule.
Leo ja juhtivtöötaja lugesid kavalehte kummaliselt sarnases poosis, käsi kaugele ette sirutatud. Olevat ühe kooli mehed.
Maarja istus oma kohale, ajas silmad suureks ja ahmis midagi stiilis "see-ei-ole-üldse-naljakas". Tunnistame ausalt: oli küll! 😂
„Mu
meelest ei tohiks üldse blogis mainida, et me seda vaatasime. Kui
enne meie soovitusi veel tõsiselt võeti ja kuulati, siis peale seda
me kaotame igasuguse usaldusväärsuse...“ hädaldatakse kuluaarides.
Õnneks on meil ka muust rääkida. Näiteks, et linnamutid olid sillutise mitmest kohast kumeraks kergitanud. Tiit komistas nii tulles kui ka minnes sama tänavamuhu otsa. Hullem kui maal!
Spaas olevat pakett, et need, kes katuse all pargivad, saavad grupiga tasuta sisse. Merike kukkus hädaldama, et tal vaja kütma minna. Muidu olevat aega hommikuse õpilasringini.
Autot tõstma me ei läinud, kuigi Maarja nõudis. Jube külm oli. Läksime hoopis poodidesse. Suurte kaupluste häda on see, et need on maainimese jaoks liiga suured. Mõni meist oleks peaaegu Lõunakeskusesse jalutanud, sest väljapääs oli nii nutikalt ära peidetud.
Tagasiteel kihutas nina eest läbi päästemasin. Üritasime Veljos instinkte äratada, aga too tõrkus, et ketas minevat lõhki.
Koju sõitsime käsikaudu. Tagumiste pinkide asukad jutustasid, kui kaugele küljeakendest jääb teeperv, põllud ja majad. Juht tõmbas küll esiaknale ruloo ette ja pani päikeseprillid pähe, aga ikka oli nägemiseks liiga valge.
Suuremat hüvastijättu ette ei võetud, sest kohtutakse ju... juba järgmisel õhtul! 😊
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar