Saaremaale, Saaremaal, Saaremaalt...

"Me hakkasime nüüd liikuma," anti kroonikule sõiduinfot.

"Tulge-tulge. Ma ootan tee ääres. Tükk aega juba." 

"Me oleme nüüd Peedul," teatati mingi aja pärast.

"Ma sinna ei tuleks," lootis seisja, et ta kogu selle kohvrikuhjaga kaugemale jalutama ei pea.

Tiit oli lubaduse täitnud ja lugu õppinud. Proovisime kokku laulda. Esimene kord oli päris õudne, aga ajapikku kõrvad harjusid. 😋

Et Maarja nõudis vaatamisväärsusi, viisime ta vaatama.

"Ma ütlesin, et tahan NEID näha, mida ma veel näinud ei ole!" tänitas ta. Kuigi näiteks seda vaipa eelmisel korral raudselt polnud.

Praamile jõudmise ajaks olid kõik tuttavad tekstid läbi lauldud. Tuli ajalehest lisa otsida.

Selgus, et samal praamil on teisigi mandri-inimesi ning isegi selliseid, keda me tunneme ja kes tulevad meiega samale peole.

Põgus Liivapeatus ja siis ruttu edasi. Torti tooma.

Kõige raskemaks osutusid viimased paarsada meetrit kondiitri koduni. Tee oli hea, aadress aus, aga infotöötluses tekkis puudujääke. 😉

Ega me seda ka täpselt teadnud, kus pidu toimub, aga Helje seletas peaaegu sama hästi kui geps.

Sünnipäevalapsed nägid väga šikid ja ilusad välja. Peopaik asus peaaegu otsapidi meres, võlus toreda interjööriga ja mahutas kõik kutsutud kenasti ära.

Kõige säravam piduline oli Ingla. Lausa kuninganna!

Tervituslaul... Ütleme nii, et bussis õnnestus paremini, aga see-eest ei oska ükski teine kollektiiv nii võrratult mitmehäälselt ühe noodi peal joriseda. 😌

Kõned peetud, kingid ulatatud ja kõhud täis söödud, algasid mängud ja neid oli päris palju (aga meile mängida meeldib).

Arvamismängus läks kõige lihtsamalt sellel, kes pidi ära tundma iseenda.

Loogiline.
Mõnele ei aidanud ka vihjed. Nende peale ei tulnud enam ükski nimi meelde. 😋

Riietumismängus katsusime kahmata parimad palad.

Ülesandemängus tuli kehastuda üpris vastuolulisteks tegelasteks,

eksponeerida oma suurepärast füüsilist vormi,

sõnaosavust,

voolimisoskust,

kopsumahtu ja tulistamiskiirust,

otsimisnobedust ("Mul on nii tundlikud sõrmed, ega ma ilmaaegu aastakümneid harjavart ole käes hoidnud!")

ning tänumeelt.

Saarlaste tantsukingad olid ka mandrirahvale parajad

ja valss õnnestus hästi.

Kingipakkidest tuli välja kõiksugu kraami. Uhked lipsud näiteks.

Tuju oli hea,

paiguti suisa ülemeelik

ning tantsurõõmu jagus tundideks.

Miks see pilt siin on, ei oska kroonik kommenteerida, aga igatahes ilus uks ja tore võti.

Tornimäe tüdrukud olid temperamentsed mängujuhid.

Urve uudishimutses järgmise paki juures. Avamine polnud lihtne.

Lõpupildid tehtud

oli aeg unemaale reisida

tädi Maarja unejutu saatel.

Kes siis ise hommikuni mängunurgas nokitses.

Hommikul kollitasime Heljet. Nõudsime kohvi ja kallistusi.
Erko eelistas osalemist otsimismängus. Võitjale olid auhinnaks prillid. Täpselt tema number.

Loomulikult ei saanud me puupildita lahkuda. Küll Maarja juba selle eest hoolitses.

Praamis tuli ühele trupiliikmele lauakombeid õpetada ja suunurki kuivatada.

Veel nägime me Liisat. Toredat kodust Liisat. Õigemini avastas tema meid.

Veepind oli suhteliselt rahulik,

tuul olematu (sest juuksed tõusid ju otse üles).

Kohati oli raske taibata, 

kus meri lõpeb ja maa algab.

Selleks korraks tuli suure veega hüvasti jätta. Enne kamandas Maarja meid kivi otsa. Kuigi kivi oli pisike ja tee sinna libe.

Tornimäe rahvas, kui teil jälle tähtsaid päevi tuleb (nimepäev, varrud jms), andke varakult teada. Juubelit satub kalendrisse häbematult harva. 😏