"Vaene Merike,"

ohkas Aire etenduse lõpus.
"Ta ei oska kahetseda, kui ei tea, millest ilma jäi," nurisetakse kõrvalt.
"Aga me hakkame kildu pilduma. Ta ei saa midagi aru!" otsustatakse kuritahtlikult.
"Küll sa oled endale suured silmad kasvatanud!"
"Sütest."
"Las ootab, kuni lehed küljes."
"Ja mängib viiulit."

Tegelikult oli juba minna tore. Otsustasime, et alanud aasta möödub koolituste tähe all. Esimeseks haridustempliks valisime Paunvere kihelkonnakooli. Aga Merike, jah, ega temal ei sobi koos teistega, isegi sinna jõuab kohale kahe nädala pärast.

Ekipaaži komplekteerija sai koordineerimisega muidu üpris hästi hakkama, ainult juhile ei märganud peatuseinfot jagada. Mõni pidi oma uhkes teatrikleidis märkimisväärse vahemaa läbima.
Nojah. Mõni teeb viimasel ajal kõik tööd joostes. Ei hakka rongi ootama.

Tegime kohe alguses teatrirakukesest fotojäädvustuse valmis. Teadagi, pärast on kes kus. Mare suutsime näiteks täiesti ära kaotada. Võimalik, et käis orkestril abiks.

"Siin on veel üks tool," pakkus Aire Marele lahkelt laua juures istet.
"Eks ole! Seljaga," muigas Mare, aga leidis toolile kaadrisse sobiva koha.

Vaheajal jalutasime pilte valima. Aire jäi kahevahele. Kas sulanud marmelaad või roosa mis-ta-nimi-nüüd-oligi. Marele sobisid õnneputukad, Küllikesele punane mets. Leo pere võtaks kilpkonna sündimise, Veljo suure osa pildiallkirjadest. Seekord oli buss täis, ei hakanud taiestega trügima, aga kaugel see Rakvere ikka on.

"Me oleme Padaorus ja jääme kohe lumevangi. Hang läheneb!" piilus Aire ema tagasiteel kardinapraost.
"See ei ole hang, see on ringtee."
"Ma olen kunagi otse sõitnud. Võõras koht, ei märganud."
"Sõitsid üle?"
"Jah. See oli pisike. Väiksem kui see siin. Liikluse rahustamiseks."
"Rahunesid?"
"Suht."