Õppisime uue sõna, aga ega täpset tähendust ei saanudki teada. Kõige arukam näis pakkumine, et kui šinjoon on võltsjuuksesaba, siis minjoon võiks olla midagi vastupidist. Noh, et kui juuksed hakkavad vaikselt saba andma.
Rakveres viidi meid Pätsi. Äärepealt pidime jälle Leo maha unustama. Seekord koos Erkoga.
"Kaupmehes" hakkas Merike jonnima. Soovis tavalisse poodi, mitte kuhugi sellisesse, kus hinnad on nii soodsad ja kogused suured.
Jonnis, mis ta jonnis, tavalisse poodi saadi ikka ainult tänu sellele, et Maarja tahtis jäätist.
Teel itta kohtasime üllatavalt palju töökorras tuulikuid. Ainult üks oli see päris katkine ja üks oli end elektrit nii täis keerutanud, et suutis ainult vaevu liikuda.
Veljole meenus, et on kunagi Saka teed sõitnud. Kas tulnud või läinud. Ainult et miks? Kuna näiteringi ega Kakerdajaga seoses midagi ei meenunud, järelikult pühkis korstent.
Kuulutustetulp pani meil pead tööle ja äriideid tuli nagu varrukast.
Tahad sõbrale... käru keerata? - Kutsu fekaalitakso.
Sakas askeldasid rahvamaja ümber kanad. Nii kui Kukke nägid, hakkasid bussi tahtma. Või et jätku me Veljo neile.
Mare leidis haruldase pingi, millel temagi sai jalgu kõlgutada.
Perenaine oli nii tore ja külalislahke, et me läheme sinna esimesel võimalusel uuesti. Näiteks homme?
Aire ja Maarja käisid külarahvast teatrisse kutsumas. Jagasid õelikult trummipulki.
Aire proovis kleidivärviga sobivaid aksessuaare. Merike sidus nähtamatuks jääda soovivat põlle ette.
Veljo demonstreeris oma akordionimänguoskusi. Kuna valdavalt meenusid jõululaulud, kergitas see nähtavale trupikaaslaste sisemise päkapiku.
Maarjagi unustas hetkeks, et lihavõtted on läbi.
Pärast etendust ja enne järgmist jäi aega vaatamisväärsuste jaoks, kuigi kohapeal selgus, et kõik neid vaadata ei julge.
Veljo lubas endale ka sellise trepi ehitada. Ainult mobiilse. Siis hea lihtne jõulude ajal kuusele küünlaid külge panna.
Saime peaaegu ühe hetkel väga kuulsa näitlejaga ühele pildile.
Rannast leidsid mehed krokodilli. Küllike pidi üles tooma. Pärast.
Loeti ära trepiastmed ülevalt kuni alla välja.
Oli täpselt sama palju kui alt üles.
Ma ei tea, mis pilt see on. Isegi mitte seda, kus tehtud.
Dramaturg sattus Kohtla-Nõmme rahvamajas kimbatusse. Maja mäletas, sissepääsu mäletas, aga ruumid olid totaalselt ümber ehitatud.
Ilmnes, et tema mäletatud ruumid on teisele korrusele tõstetud. Võimalik, et nad olid seal juba eelmisel korral.
Pärast suuri arupidamisi, kuidas nähtamatuna lava teisele poolele saada, kui tagakardina ja seina vahel on 10 cm, tuli välja, et tagaseina taga on tagaruum, mis kõik probleemid lahendab.
Pärast etendust tegime iga objekti juures pilti. Igaks juhuks kõigile.
Kohalikus Maximas ei leidnud Merike, mida osta ja Küllike kaotas. Usalduse trupiliikmete vastu, kes teda ühest kassast teise jooksutasid.
Kultuurimaja ees tähistasime šampuse avamisega šampuse avamist
ja hüppasime seni, kuni Maarja enam ei jaksanud selleks käsklusi anda. (Tegelikult polnud ta fotograafiga rahul, aga oli näha, et tema nõudmisi lihtsalt eirati.)
Siis tantsisime läbi tantsupeokava. Tiit "Tuljakut" ei osanud, tantsis "Minjakut".
Lõpetuseks vallutas platsi võistlustantsupaar Liiv&Pitk.
Veljo valvas, et ta oma triipkoodi ei kaotaks. Kuidas selleta koduuksest sisse piiksutada?
Lõpuks oli juba nii pime, et paar valgustamata jalgratturit kah välja ei paistnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar