Teatripäeval Amblas

Veljo ei maininud bussis poole sõnagagi, et meil on Telepoiss pardal. Kättemaksuks tegime temast väga uduse pildi. Noh, tegelikult juhtus nii seepärast, et pildistas amatöör ja mitte pildistamiseks mõeldud esemega.

Loodetavasti leidus saalis jäädvustamisele rohkem keskendunud inimene, sest kuna kõik lavastused olid meie dramaturgi jaoks esmaavastamisel, vahtis ta üksisilmi ja suu ammuli lavale ning oleks albukate loo ajal kah pildiplõksimise ära unustanud, kui keegi usin (küllap Merle) poleks seda oma tegevusega meelde tuletanud.

Tegelikult on meil juba ka paremaid kaadreid, aga Vera kurtis, et tal ei ole oma mehega koos ühtegi pilti. Palun.

Või kumba Sa mõtlesid? 😁

 

 Autoril pole etenduse kohta midagi paha öelda. Alustati algusest, lõpetati lõpus. Kõik oli olemas: leidus nii kandvaid kui mittekandvaid pause, ladusaid ja kohmakaid kohti... Kahe sõnaga: igale maitsele. 😋

 

Merike natuke nurises, et tema kuuest lausest sai kolm välja kärbitud, aga eks ta ütleb neid järgmise etenduse ajal kaks korda, pole hullu. 😄

Kummardamine tuli väga hästi välja ja viimane tegevus on ju see, mis kõige paremini meelde jääb. 😉

Et mai lõpus tabab meid järjekordne "Moe mehe" laine,

tegime ühiskülastuse Kurbergide hauale.

Siis algas pidu.
Merike hoidis sündmuste käigul silma peal.

 "Saan aru, et naine peab tantsu ajal olema nagu vaha mehe käte vahel, aga mina olen nagu riidekapp, mis on vaja teise kohta tõsta," kurtis keegi saalinurgas.

Tegelikkuses ei tulnud kellelegi kartuliviile jala alla panna, et paremini liiguks. Nõtkust ja graatsiat jagus ka teistele näitamiseks. 😍

 "Kus Merike on?" korjati peo lõpul, kui lavakraam kodusadamasse transporditud, kojusoovijaid kokku.

"Tal on soome kelk. Ootab, kui uus lumi maha tuleb, saab sellega koju sõita."

Endiselt üksteisest hoolivad. Seda on hea teada. 😃