Pühapäevane proov

Töisemast töisem,

aga komplimentideks jääb ometi aega.
"Sa nii ilus jälle!" õhkab Merike Aire sisenedes. "Ja ma vaatasin, profiilipildiks panid selle, mis alati kadedaks teeb. Ma tean, see on sul VANA pilt!" (kestvad kahjurõõmuavaldused.) :P

Mare digimuutub.

Leo tirib kotist kostüüme igale maitsele, aastaajale, suurusele ja ajastule.

Proov käib tavapärast rada:
Keegi ütleb repliigi varem.
Keegi unustab repliigi ütlemata.
Keegi ütleb vale repliigi.
Keegi ütleb mitu repliiki korraga.
Keegi on vales kohas.
Keegi...

Tore sõna see KEEGI. Nii ei pruugi Küllike tunda, et ainult temast käib jutt. Kuigi võiks. :P

"Teeme teist korda veel!" hakkab Merikesele alles elu sisse tulema. Tiit arvab, et lükkaks homsesse.
"Justkui hullemaks läheb kogu aeg?" muretseb dramaturg. "Venib?"
"Kui, siis materjali tõttu," muigab Aire.
"Kui sa ei jääks etendust imetlema. Siis avastad jälle, et "AA! MINU KORD!" matkib Tiit Küllikest.
"Kõik segavad asjad tuleb akside vahelt ära korjata," otsustatakse.

Siis jääbki ju üle ainult etendust imetleda. :P

"Sa ei tohi seda pilti üles riputada!" tänitab Merike. "See võiks saladuseks jääda, keda ma mängin."
"Kodukal on kirjas," vaigistab Aire.
"Aga mitte tõug!"

Paraku.

Enne minekut leiab Tiit taskust 3 eurot. Jee! Saame üksteisele kõik võlad tagasi maksta.

Õuetrepil segab lahkujaid käratsev parv siniraage.

Kevad!

Fotoreportaaž Aravete teatripäevalt

Kuigi teatripäeva algusajaks oli märgitud 12.00, tehti minekuks ettevalmistusi juba varahommikul. 

Tarvis oli

• küpsetada,
• mööbel küladest kokku korjata,
• kavad välja printida (ennustasime, et lavastaja erutub kava nähes, aga ta arvas, et teda ei üllata enam ammu miski. Ent ometi!)
  

"Mismõttes??? Kes niisuguse idee peale tuli? Maarja? Aga ma talle selle eest... Ja ise tegi sellise valiku? Ei usu. Kokkumäng!"

(Vandenõulane oli vaiksem kui haud.)

Et etendusteni veel aega, üritas Küllike end rahvamaja kohenduspunktis tsipa tuunida. Lükkas prillid pealaele, valmistus pliiatsiotsa silma torkama, kui märkas õudusega: PRILLID ON KOJU JÄÄNUD!

Prillideta tunneb Küllike end kaitsetu ja ebakindlana. Halb algus. Õnneks ei jäänud leidmisrõõm tulemata.

Kogunesime. Kes jalgsi, kes kuidas. Eelseisvast etendusest väga rääkima ei kippunud. Teksti selle ajaga nagunii pähe ei õpi, nii et milleks ilmaaegu üksteist närvi ajada. Rääkisime helkurita autosõidust, poehindadest, nukuteatrist, taimekasvatusest.

"Et istutada roosi, tuleb alustada teejoomisest," võttis Aire viimase teema kokku. 

Siis algas. 

Selgus, et noornäitleja terviserikke tõttu esineb muudatusi. Aravete keskkooli näiteringi esinemiskord anti Sääsküla huviteatrile. Koolinoori esindas tõhus Tammsaarelugeja.

"Umbsõlm" sai juba Viljandis ära nähtud. Värskendasime mälu. :)

Arlet ootamas.

Paide Huviteater lapsevanemate aastatepikkust kasvatustööd nullimas (nüüd ostagi neile ainult šokolaadi!)

Meie.

Ja Tapa Kultuurikoja näitering. Nende "Serenaadi" on nähtud nii, et hakkab juba vaikselt pähe jääma. :D

"Minu arvamus, et auhinna saab kas viimane tükk või Arlet Palmiste," kommenteeris etendusi teatrikriitik Joosep.

Kadi-Liis edastas oma sõpruskonna eelistuse. Selle järgi oli ka meil mingi lootus.

Etenduste vahel andis žürii tagasisidet. Kõike me siinkohal ei avalikusta. Ütleme nii, et esineb ka üksikuid kitsaskohti. :D

Kaunimad (Madis Kalmeti) kommentaarid:

"See oli nii šeff tihane (Merike), et sellisele lööks ise ka külge." 

"Sul (Airel) on väga peen detailitunnetus. Mulle väga meeldis su hobune!"

Aravete Teatripäev 2014 tulemused

Parim Lavastus – „Sibulad ja šokolaad“ Paide Huviteater
Parim meesnäitleja – Janek Reedi, töömees Punni rolli eest, lavastuses „Sibulad ja šokolaad“
Parim naisnäitleja – Vilve Piht, ämma rolli eest, lavastuses „Umbsõlm“, Põltsamaa Kuukatsujad
Suurim Üllatus - Arlet Palmiste, autor-lavastaja ja nätleja, monotükk „Sind oodates“

Parim kõrvalosa (mees) – Aivar Milvaste, rebase rolli eest, lavastuses „Serenaad“, Tapa Näitering
Parim kõrvalosa (naine) – Aire Pitk, hea ümberkehastumise oskuse eest, lavastuses „Loomarahva lood“, Alburahva Teater

Eripreemiad „Tähekesed“:

Rainer Kiis – tulnuka rolli eest lavastuses „Sibulad ja šokolaad“, Paide Huviteater
Leo Valdvee – rollide eest lavastuses „Loomarahva lood“, Alburahva Teater
Merike Kernu – rollide eest lavastuses „Loomarahva lood“, Alburahva Teater
Merilin Lõhmus – Pärja sõbranna rolli eest lavastuses „Umbsõlm“, Põltsamaa Kuukatsujad

Lohutusauhinna „Mitmeotstarbeline taskurätik higi ja pisarate pühkimiseks“,
pälvisid Merje Vaarmets, Evely Piksar ja Merle Ruzitš, kanade rolli eest lavastuses“Serenaad“, Tapa Näitering

Tõlgendasime preemiasaaki oma äranägemise järgi:

parim karutaltsutaja - Leo Valdvee
parim paigalind - Merike Kernu
ning
KÕIGE KÕIGE
töökam, tagakiusatum, hirmunum ja õnnelikum ruun - Aire Pitk

Lubatud pildid. Kuna ürituse tase oli ühtlaselt hea, parem, kui kaasavõetud fotograafil, piirdume paari ülesvõttega.

Merikese hinnangul tulevat parimad pildid Leo kõrval seistes. Järelikult poleks pidanud istuma.

Bänd oli vahva ja lauljatar lisaks lauluandele ka imekaunis. Foto on illustratiivse tähendusega. Originaal erineb suuresti siinnäidatavast.

Maarja! Hakkas Sul halb ja häbi nüüd? Teinekord mõtle hoolega, kas olulisem on kaameraga sündmuskohal viibida või fb-s kasse päästa?

Aravete VII teatripäev

Äraeksind hüljes karu mütsi küljes

Kui Küllike ja Erko proovi jõudsid, oli Merike end juba soojaks rääkinud.
"Ma olen täna vait!" teatas ta.
"Kui sa poleks öelnud, ma poleks märganudki," tänas Tiit juhatuse eest.

Valime laulu. Jõuame peaaegu üksmeelele. Kui nüüd esitus ka kuidagi kokku kõlaks...
"Võtaks natuke madalamalt?" pakub Tiit.
"Mina enam madalamalt ei saa," joriseb Küllike.
"Mina ei saa üldse," hädaldab Merike. ""Mul tulid juba mandlid vastu."

Kroonik käib ära ja naaseb paberi, pliiatsi ning kirjutusalusega, milleks on assortiikarp.
"Sa võiks selle karbi nüüd lahti teha," soovitab Mare, "Iga õige repliigi eest üks."

Merike takseerib ruuna ja põlgab kondiseks.
"Mulle tuli anoreksia peale praegu," kurdab Aire.

Karu kõrvad on endiselt katki. Papaaha põlgab Merike liiga maskuliinseks. Leiab endale ülakorruselt Sinaiida talvekübara ja vormib selle võimalikult naiselikuks.

Unustades, et ka Tiit sama peakatet tarvitab.

"Nagu metsa äraeksinud hüljes!" lõkerdab Aire.
"Pall ka ninale!" tõstab Erko nimetatud sporditarbe Merikese pea kohale.
"MINA ei ole hüljes! Mina olen hiir!" kurjustab Merike.

"Meis igas on peidus naiselik karu, ainult me ei leia teda üles..." seab Tiit kübarat paremini pähe. Õnneks tuleb see kohe varesenoka vastu vahetada.

Dialoog peetud, kõmbib Tiit vana pruudi juurest kaugemale ja Mare lippab lugu lõpetama.
"Igatsed, jah?" (Kangesti hakkab "Ema" etenduseks üle minema.)

Mis lõpuga saab?
Imbume häbistatult lava tagumisse kardinasse?
Selgub kohapeal.
;)

Ikka veel rõõmsalt

Proov. Lavastaja üritab midagi öelda ja ootab Merikese hingetõmbepausi, mida ei tule ega tule.

Erko ja Küllike tõestavad, et on valdkondi, milles mehed saavad alatasustatud. Ütleme otse: töötavad sentide eest.

Proov ei taha õnnestuda. Tupsu naerab ohjeldamatult. "Ära võimle!" anub ta Airet, aga too on kättemaksuhimuline. "Mida mina pean alati taluma!"

"Ma ei saa niimoodi poole pealt," ahastab ülerõõmustanud Merike.

"On üks lihtne nipp - varem alata ja mitte lobiseda, aga me ei saa sellega nagunii kunagi hakkama," ohkab Tiit.

"Vaatasin, et sa põrutad otse auto katusele," annab Tupsu teksti, mille juurde käib korralik akrobaatikakava.
"Mina juba kaugelt vaatasin..." osatab Aire.

"MIDA sa teed?" oigab Tiit.
"Koer hakkab haukuma, AUH-AUH..."
"Ja kus oli see koht???"

Merike on vaadanud saadet ja teab, et ka kuulsad näitlejad näevad vaeva. "Komöödiat ei ole üldse lihtne teha. Kõigepealt käibki üks ihhihhii ja ahhahhaa. Naerad end tühjaks ja siis tuleb tuim andmine. Seepärast... pole siin midagi naerda. Seda enam, et see pole komöödiagi!"

"Nii et naera end tühjaks!" palub Tiit.

"Ma lasen püksi varsti!" ei rauge Merikese rõõm.
"Ma ka. Aga mitte praegu. Ma lasen etendusel," tähendab Tiit.

Teiste lust ei sega Küllikese elurütmi. Kell on vist üle üheksa?
"Vaata, kus meie Marta peesitab. Kuhu külili kukub, sinna jääb," pilkab lavastaja, aga leebub ja lõpetab proovi. Ei lase peategelasel piinelda.

Etenduseni on jäänud... neli? N E L I??? proovi.

Liiv möllas Rahvusraamatukogus

Seekord mitte Maarja. Kuigi... küllap oli ikkagi just ühine nimi see, mis meie Nunnu teatrisseminekut nõudma ajendas.

"Mina pole veel kindel," torises Merike, kui ekipaaž juba enam-vähem paigas ja tema nõusolek ikka saamata. "Ma ei ole eriline luulesõber. Üle tunni aja luuletusi! Oleks siis nende endi omad, aga loevad veel teise mehe loomingut..."

"Merike!!! Aga mõtle! Seal on Ane, Marek, Romet,..."
"Olgu. OLGU! Te saite mu peaaegu nõusse juba!"

Koguneti tavapärasesse kogunemiskohta. Vaid Küllike hääletas koduteeristist. Tal oli rida korralduslikke ülesandeid. Põnnide manitsemine, naabrite anumine ja isiklik põnn tuli isiklikule isale üle anda.

"Mis tema isa talle ütles?
Ütles, et kõike, mis möödas, ei tea,
ütles, mis tulemas, kartma ei pea."

4. aprilli ilm ei jaganud mingeid endeid. Tuul küll tujutses ja sikutas kleidisabadest, kui Maarja ja Küllike vahejaamas lillepoe suunas lidusid. Hajameelne dramaturg suutis järjekindlalt Liivi asemel Vilde öelda. Õnneks polnud kummastki suveniiri ja nii tuli leppida Romuluse kanaga. Mis polnud ka halb valik, sest nagu hiljem tsiteeris tuntud ja armastatud näitlejatar Ane tuntud ja armastatud Liivi: "Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta." 

Küllike tegelikult teab, et Liiv on luuletaja. Vilde kirjutas hoopis "Kevade". :P

Valged pilved sõudsid selges taevas laisalt ja rahulikult pealinna suunas.

"Kui valge luik
kaob üle vee,
kaob üle vee
ja lainete."

Sobivas kõrguses, et näha

"Mis on, mis paistab kaugel merel …
Kas laev säält tuleb? Mis ta toob?"

Noh? Mis paistab siis? Vaikus. Aga edasi ujuvad. Ju jäävad nähtuga rahule.

"Kuid kas ta see, mis mina ootan?
Kas õnn, kas minu õnn ta sees?"

Kuna vastused jäid saamata, tuli ise uurima minna.

Linn oli ülerahvastatud, aga kena ja huvitav. Enno tegi autoga Kaarli kiriku juures mõned ringid, sest

"Sa võta ilust viimne ilu

ja tõest võta viimne tõde..."

Parkides avastas juht, et kui keegi nüüd kogemata kanalisatsiooniaugus tööpäeva lõpetama asutas, siis temal läheb täna pikemalt, kuna iseseisvalt ta auto all olevast luugist hetkel välja ei pääse. Aga kes ütles, et elu peab lihtne olema?

"...võta valust viimne valu -
ning kannatuse viimne katse! "

Raamatukogu garderoobis muutus Maarja veidi murelikuks. Et äkki küsitakse hoiutasu. Et ei ole eriti anda. Ei raha ega muid asju.

"Ärge küsige mult luuletusi,

ärge küsige mult midagi..."

Vedas. Ei küsitud.

Raamatulaat ahvatles ostma, aga veel suurem ahvatlus seisis vestibüüli teises otsas. MAREK! Sööstsime kallistama.

"Nõmm on sügisele

langend kaenlasse."

Ainult Enno ei rutanud, vaid järgnes meile piinlikkustunnet varjata püüdes ja meie käitumisele vabandusi otsides.

"Andke vaesel eksijale varju,

andke andeks nõdrameelsele,

kellel paremat ei olnud teha —

vaeva teistel, häbi endale."

Sohvri nägu läks naerule alles Ane kohaleilmudes.

"Sa tulid nagu päikene,

kui hommik tulid sa,

sa tulid nagu päikene

ja ilm lõi särama."

Piletilunastamine toimus seega nii meeldivas seltskonnas, et plaanitud virin ei tulnud meeldegi:

"...omakasu käib läbi külateed,

omakasu läeb vallast vallasse,

omakasu läeb linnast linnasse,

omakasu läeb ilmast ilmasse."

Võtsime kohad sisse kõige parema nähtavusega alal ja jäime nautima.

"Iga eht südamelöök

purustab ära mind põrmuni..."

"Ma olen pime, ma ei näe enam,

mul palju oli tunda korraga..."

"Te austage mehi,

kes kasvand valguses..."

"Hm — sõber, — veidi värvilik

on sinu arvamine.

Sa oled — veidi närvilik,

vast — tohtri juure mine.!"

"Nüüd on see helin pea matnud mind,

ta alla rusuks on raugenud rind."

 Üks laevuke läeb üle vee ja Romet kõnnib saalist välja.

"Palju on must üle käinud,
palju südameid ma näinud,
näinud iseennastki.
Enam ma ei tahagi!"

Lahkume lummatult.

"Mulle meeldis," õitseb Merike. "Päriselt ka, mulle meeldis!"

Palume bussijuhti, et ta meist mälestuseks pildi ka teeks. Blogi jaoks. Korraliku. Nii et jalad ka peale jääks.

Teatriga vähemseotud tegelased tõmbuvad kõrvale.

"Amatöör!" kirub Maarja ja siputab kurjalt käsi.

Hirmunud Enno klõpsab järgmise kaadri.

Püüame Maarja maha rahustada. Küll siis fotograaf ka end kogub.

Juba parem.

Nüüd õues ka.
Lähemalt.

 Kaugemalt.

 Inimesed lahkuvad. Enne kui fotosessioon nende teatrielamuse lõplikult rikuks.

 Niipea, kui autoistmetel kohad sisse võetud, käivitub tavapärane alarm: "POOOOOOOOOOOODI!"

Rahvas ei jõua kuidagi üksmeelele. Rimi? Konsum? Selver?
Seni, kuni igaüks enda lemmikpoe juurde juhatab, vurab auto üldse linnast välja.
MISMÕTTES? Selline ülbe juht ongi???

Aga oh imet! Taraa! Keegi on vahepeal tee äärde Selveri ehitanud? Hämaruses hästi ei orienteeru, mis kohaga tegemist. Pakuks huupi, et... Mõigu?

Müügisaalis silmab Maarja Riho Västrikut, tormab Küllikese juurde ja kiljub: "Me oleme kuulsusega samas poes! Riho Västrik ostab ka siit oma kaupa!"
Küllike aitab kiljuda, kuigi ei oska arvata, kes neist... Oleks kõnealusel televiisor filmiga kaenlas, siis ehk küll.

Tegelikult läheb meil uskumatult ruttu. Ainus, kes ei suuda end riiulite vahelt autosse meelitada, on Enno.
Ootame. Merike teeb ettepaneku turvamehele kiitust avaldada. Aga ise ei julge. Küllike on kassiirist vaimustuses ja tema teeb küll selle kohta kiire kirjaliku avalduse. Viimasel ajal üldse on müüjad nii meeldivaks muutunud. Pole ju palju vaja. Paar sõbralikku sõna. Helena-Ester oli just niisugune. Tore.

"Nii lühike luuletus?" kritiseeritakse avaldustekasti kukkuvat lehte.

"Riimiga laul on ilus ja sügav,
riimita ilus ja — sügavam."

Lõõõpuks saame oma juhi kätte. Merikese koduigatsus on nii suur, et tormab autosse ukse mõõte arvestamata.
Kolks.
Merike oigab ja kirjeldab pähetekkinud pinnavorme.

"Tule, ma arstin su valu!"

Merike oigab veel pisut ja otsustab, et edaspidi ta enam kodust kiivrita ei lahku.

Kodutee kulgeb vaikides. Kose ja Alavere vahel on küll teele mingi hüppenõlv tekitatud, aga see ei tee suuremat kurja. Äratab ainult tukkujad üles ja surub lakkepaiskuval Merikesel muhu pähe tagasi. 

Kodudessejagamine.

"Kui näed, et jäetud sa üksinda,

siis näed, et elu ei naljata.

Kuid nalja tahab säält igamees.

Ma parem siis istun kolde ees."

Järgmise korrani!

(Postituses kasutatud lõike Juhan Liivi luuletustest)

1. aprill

Teater nalja ei mõista. Tegelikult on igasuguse ajutegevusega asjad halvad. Vähemalt neil kolmel "rahvakunstnikul".

Paluti Pipit või Sipsikut või midagi sellist, aga kohele marssis kolme peaga lohe. Või noh, peaaegu.

"Miks ma nõustusin?" hädaldas Merike riietusruumis. "Miks me ei võinud teha end printsessideks ja jutustada ilusat muinasjuttu? Miks ma ei võinud pugeda oma parimasse kleiti?"
"Veel jõuab!" lohutas Aire.

Ei jõudnud.

Merike on "lava" taga lihtsalt ÕUDNE. Räägib vahet pidamata, rullib end mööda põrandaid, ronib mööda seinu. Ja viriseb. Õnneks jääb ta kohe rahulikuks, kui publikuga kohtub. Isegi liiga. :P
"Järgmisel korral kutsun... Mare," kurjustas Küllike. "Maarjat ei saa, see vatrab veel hullemini."

 Kas meil oli kontseptsioon? Võimalik.
Igatahes oskasime selle ära kaotada.

Segased! Tormavad rinda pistma suure hulga pealtvaatajatega, ainsaks relvaks kell,

 kinnikiilunud kindad ja taskutäis nähtamatuid merekivikesi.

 Masendav. Väljumishetkeks olime endast nii väljas, et... üritasime põgeneda selg ees ja läbi seina.

"Aitäh, et andsid suurepärase võimaluse end taas kord lolliks teha!" tänasid Mere- ja Ajavaras Päevavarast. Viimane võttis tänu kniksuga vastu. Teinekordki! :P