Pühapäevane proov

Töisemast töisem,

aga komplimentideks jääb ometi aega.
"Sa nii ilus jälle!" õhkab Merike Aire sisenedes. "Ja ma vaatasin, profiilipildiks panid selle, mis alati kadedaks teeb. Ma tean, see on sul VANA pilt!" (kestvad kahjurõõmuavaldused.) :P

Mare digimuutub.

Leo tirib kotist kostüüme igale maitsele, aastaajale, suurusele ja ajastule.

Proov käib tavapärast rada:
Keegi ütleb repliigi varem.
Keegi unustab repliigi ütlemata.
Keegi ütleb vale repliigi.
Keegi ütleb mitu repliiki korraga.
Keegi on vales kohas.
Keegi...

Tore sõna see KEEGI. Nii ei pruugi Küllike tunda, et ainult temast käib jutt. Kuigi võiks. :P

"Teeme teist korda veel!" hakkab Merikesele alles elu sisse tulema. Tiit arvab, et lükkaks homsesse.
"Justkui hullemaks läheb kogu aeg?" muretseb dramaturg. "Venib?"
"Kui, siis materjali tõttu," muigab Aire.
"Kui sa ei jääks etendust imetlema. Siis avastad jälle, et "AA! MINU KORD!" matkib Tiit Küllikest.
"Kõik segavad asjad tuleb akside vahelt ära korjata," otsustatakse.

Siis jääbki ju üle ainult etendust imetleda. :P

"Sa ei tohi seda pilti üles riputada!" tänitab Merike. "See võiks saladuseks jääda, keda ma mängin."
"Kodukal on kirjas," vaigistab Aire.
"Aga mitte tõug!"

Paraku.

Enne minekut leiab Tiit taskust 3 eurot. Jee! Saame üksteisele kõik võlad tagasi maksta.

Õuetrepil segab lahkujaid käratsev parv siniraage.

Kevad!