Äraeksind hüljes karu mütsi küljes

Kui Küllike ja Erko proovi jõudsid, oli Merike end juba soojaks rääkinud.
"Ma olen täna vait!" teatas ta.
"Kui sa poleks öelnud, ma poleks märganudki," tänas Tiit juhatuse eest.

Valime laulu. Jõuame peaaegu üksmeelele. Kui nüüd esitus ka kuidagi kokku kõlaks...
"Võtaks natuke madalamalt?" pakub Tiit.
"Mina enam madalamalt ei saa," joriseb Küllike.
"Mina ei saa üldse," hädaldab Merike. ""Mul tulid juba mandlid vastu."

Kroonik käib ära ja naaseb paberi, pliiatsi ning kirjutusalusega, milleks on assortiikarp.
"Sa võiks selle karbi nüüd lahti teha," soovitab Mare, "Iga õige repliigi eest üks."

Merike takseerib ruuna ja põlgab kondiseks.
"Mulle tuli anoreksia peale praegu," kurdab Aire.

Karu kõrvad on endiselt katki. Papaaha põlgab Merike liiga maskuliinseks. Leiab endale ülakorruselt Sinaiida talvekübara ja vormib selle võimalikult naiselikuks.

Unustades, et ka Tiit sama peakatet tarvitab.

"Nagu metsa äraeksinud hüljes!" lõkerdab Aire.
"Pall ka ninale!" tõstab Erko nimetatud sporditarbe Merikese pea kohale.
"MINA ei ole hüljes! Mina olen hiir!" kurjustab Merike.

"Meis igas on peidus naiselik karu, ainult me ei leia teda üles..." seab Tiit kübarat paremini pähe. Õnneks tuleb see kohe varesenoka vastu vahetada.

Dialoog peetud, kõmbib Tiit vana pruudi juurest kaugemale ja Mare lippab lugu lõpetama.
"Igatsed, jah?" (Kangesti hakkab "Ema" etenduseks üle minema.)

Mis lõpuga saab?
Imbume häbistatult lava tagumisse kardinasse?
Selgub kohapeal.
;)