1. aprill

Teater nalja ei mõista. Tegelikult on igasuguse ajutegevusega asjad halvad. Vähemalt neil kolmel "rahvakunstnikul".

Paluti Pipit või Sipsikut või midagi sellist, aga kohele marssis kolme peaga lohe. Või noh, peaaegu.

"Miks ma nõustusin?" hädaldas Merike riietusruumis. "Miks me ei võinud teha end printsessideks ja jutustada ilusat muinasjuttu? Miks ma ei võinud pugeda oma parimasse kleiti?"
"Veel jõuab!" lohutas Aire.

Ei jõudnud.

Merike on "lava" taga lihtsalt ÕUDNE. Räägib vahet pidamata, rullib end mööda põrandaid, ronib mööda seinu. Ja viriseb. Õnneks jääb ta kohe rahulikuks, kui publikuga kohtub. Isegi liiga. :P
"Järgmisel korral kutsun... Mare," kurjustas Küllike. "Maarjat ei saa, see vatrab veel hullemini."

 Kas meil oli kontseptsioon? Võimalik.
Igatahes oskasime selle ära kaotada.

Segased! Tormavad rinda pistma suure hulga pealtvaatajatega, ainsaks relvaks kell,

 kinnikiilunud kindad ja taskutäis nähtamatuid merekivikesi.

 Masendav. Väljumishetkeks olime endast nii väljas, et... üritasime põgeneda selg ees ja läbi seina.

"Aitäh, et andsid suurepärase võimaluse end taas kord lolliks teha!" tänasid Mere- ja Ajavaras Päevavarast. Viimane võttis tänu kniksuga vastu. Teinekordki! :P