Augustfest ja Mare sünnipäev Sakus

Toredaks traditsiooniks hakkab kujunema, et meie isiklikud tähtpäevad satuvad suurüritustele. Või vähemalt sinna kanti. Leo ja Kuhjavere. Nüüd Mare...

Mare, Erko ja Küllike viilisid. Sundisid Aire, Merikese, Enno ja Tiidu asju bussile laadima, ise tulid Peedul peale.

"Mis Albus põnevat rääkisite?" uurime Merikeselt.
"Vestlesime Tiiduga teemal "Poolautomaatmehed,"" jääb Merike napisõnaliseks.

Bussijuht on morn.
"Kas te läksite riidu?"
"Ei läinud," kinnitab Merike.
"Mul on tegemist," põhjendab Enno. "Ma lähen hommikul Ahhaa keskusesse, seal aega naerda küll."
Arusaadav. Liiklus on pingeline.

Saustis otsisime Maarjat, aga leidsime midagi kurja, kollast ja vilisevat. Maarja leidsime ka.

Maarja tõi linnast Küllikese prillid ära. Õudne hetk. Korraga nägi Küllike selgesti, mis seltskonda ta on sattunud.

Jõuame Sakku. Vihma sajab. Tihedat.
Peatume parklas ja takistame liiklust. Tiit läheb kutsujat otsima. Meie ootame. Buss laeb Erko akut.

Tiit ilmub väravasse ja esitab lühikese, aga kõiki lihasgruppe kaasava liikumiskava. Tõlgendame seda kui sissesõidukutset.

Tutvume alaga. Ah ei. Pilte vaadates meenub, et see oli alles pärast etendust.

Küllike avastab õllesildikollektsionääri. 

Nii põnev! Millistest kanalitest uute toodete kohta infot hangitakse, milliseid kulutusi harrastus nõuab, kuidas oma sildi pudelile saab... Selgub, et kolm paksu registraatorit, tihedalt silte täis, on vaid väike osa kogu kollektsioonist! Ja millised sildid! See tekitab tõesti hasarti. 

Bussi tuuakse kast põsemikrofonidega.

Merike ja Mare toovad oma kastid. Kookidega.  Mmmmmmõnus söömaaeg.

Erko üritab osutatud kohast viineripakki avada. Ei avane.
"Seal on triipkood. Selle sa pead enne sõnumiga ära saatma," juhendab Enno.

Piretil pudeneb raamat bussiistmele.
"Ega see pole häbiplekk, see on hobiplekk, " lohutab Merike.
Vilunud liigutusega eemaldab bussijuht istme ja suudab tähtsamad peatükid päästa. Ühtlasi näitab, kuidas istmepõhja pigistades seljatuge parandada.
"Ükskord kogemata surusin selle koha peale. Toimis. Ega ma ise ka pole aru saanud, miks."

Kujuneb nii, et mikrid külge ja esinema. Ei mingit hääleproovi. Kohmetus on suur. Et mis siis, kui kogemata saatja välja lülitame. Või mikrofonil pea otsast hammustame.

Juhe on küll näo külge teibitud ja saatja klambriga püksivärvli küljes, aga ikka tekib hirm varandus maha pillata. Mõte on krambis, liigutused puised.

Kokkuvõtvalt: Etendus läks metsa. Venides, aga see-eest kiretult. Mänguplats just eriti ei toetanud. Hubast tuba või markeeritud liikumist. Eks luges ka see, et suur osa publikut oli kogunenud lihtsalt lõõgastuma ja teater jäi teisejärguliseks. (Nojah, eks katsume kõik vaatajate süüks ajada.)
Ainukesed, kes hästi esinesid, olid Enno ja Tiit (seekord asendas Leod).

Maarja jagab trupile särgid kätte. Ilusakesed. Värskekesed. Rohelised!
Kas julgeme nüüd üldse selga panna?
Julgeme.

Erko ja Tiit lähevad Venno juurde täpsust jooma.

Ei võida.
Siis kutsutakse pulgamängu mängima. Mehed ei lähe. Tiit näeb, et pole mingit lootust. Füüsika!

Kruuvi ajal käivad naised poes. Osa truppi tutvub paikkonna vaatamisväärsustega.

Tantsutüdrukutest näeme ainult latvu, rahvas on tihedalt ümber.
Aga Singer-Vingeri jaoks on meil ideaaltingimused - heli, vaade, värvid...
Pildile on seda muidugi raske saada. Niimoodi karglemise pealt.

"Mõnus massikommunikatsioon, lalalaalaalaa..."

"Ette ei näe, ma ei tea, miks suhtub nii Aino mu hää..."

HÄÄ!

Peale veel mitu silmatäit paberlaternaid ja muud muinastulevärki.

Tagasi transpordivahendis, anub Maarja: "Enno, palun ütle neile, et täna bussis mingit laulmist ei ole!"
Aga juba pasundab Merike: "Ministri prouaks ma ju hästi passiks..."
"Ei meil pole mõisa, meil pole valda..." ärbeldakse tagapool.
"Ema ütles alati, et hoia midagi käes, siis ei pane käsi taskusse," süleleb Enno kohvitermost. Sõidu ajal on lihtne, siis on käed roolil.
"Kohvi joon nagu vett..." võetakse kohe teemast kinni.
"Sööge kooki, kuulge," utsitab Merike.
"Annan alla, on meeldiv seegi..." lauldakse seepeale.
"Merike, nüüd laulame: Heinamaa peal lendas väike armas mesimumm...." kiusab Aire. Mälestused!
"Kaugel kaugel, kus on minu kodu... Kas mu jope on üldse bussis?" ehmub Merike.
"Aga minu?" meenutab Aire.
"Mis mõttes? Kõik on omad joped!" rahustab Tiit.
"Hoian kõik endale, hoian kõik endale... Kas keegi sellist laulu ka teab, millel kaks salmi on?"
"Käe uulataaab noor paadimees... Enno, kas tantsida tohib?"
"Ei mina keela. Mina ei saa praegu."

"Mõisad põlevad, saksad surevad, aaga facebook saab meitele..."

Saab. Varsti võib sealt lugeda Mare avaldust:
"Sõbrad, teiega on hea... Suured tänud, mul pole nii ägedat õhtut tükk aega olnud. Ja nii hoolitsevaid kaaslasi, kes mul isegi bussi tooli suudavad nii alla lasta, et ma ise ei märka, pole mul kohe tükk aega olnud! Või käib see kuidagi automaatselt, maeitea! Lahe!"