Kuhjaveres

Koguneme kell üheksa hommikul. Kohe tuleb ka buss.
"Oiiii!" kilkab Merike.
"Mis on?" imestab Tiit.
"Õige bussijuht! Pluusi järgi tundsin ära!!!"

Pakime asjad peale. Uks, aken, sirmid. Muu kola. Telk ja teised unetarbed... Buss saab üpris täis. Aga ükskõik kui triiki ei oleks sõiduk, mahub sinna veel käputäis harrastusnäitlejaid!

"Ma pean ära minema. Muidu hakkan nutma," kurdab Tiit, kes peab esmalt ühed noored paari panema. Mõistame. Terve päev ja pool ööd elada teadmisega, et me oleme kuskil koos ja mitte sellest osa saada... See ajab nutma küll.

Buss stardib.

"Kas meile poodi ka tee peale jääb?" niheleb Merike.
"Tahad raamatut?"
"Praegu veel raamatut ei loeks, aga..."
"... mõnda ajakirja sirviks küll?" usutleb Aire. "Mõnda moeajakirja? Nagu Mojito?
"See on mingi Mehhiko moeajakiri?"

Teel kohtame mitmeid loomapitsasid. Jänesed. Rebased. Tundmatuks-jääda-soovinud-metsaelanikud...
"Loomadel oli pidu?" arutleb Enno. Suur pidu. Maakondade-vaheline.

Mäos sõidab meie ees kaks treilerit uute sõiduautodega.
"Autot ei lähe vaja?" küsib bussijuht üle õla.
"Minul!" on Küllike kohe hakkamas. "Mu auto sidurivahetus on maksma läinud juba üle 600 euro ja läheb teist niipalju veel!"
Bussijuht: "Mitu sa neid lasid panna? Autol on muidu üks sidur."
"No enne keegi ei öelnud. Nüüd on juba tellitud."

"Ei taha siis autot?"
"Ma ei julge sealt ülevalt sellega alla sõita!" hädaldab Küllike.
"Ära võta siis ülemist," õpetab Leo.
"Äkki peab veel mõne onuga kaklema hakkama?" pelgab autotahtja.
"Onud jäta meie hooleks! Me tõmbame tähelepanu endile!" lubavad Aire ja Merike.
"Noh, ei suutnud valida?" tögab Enno, kui treileritest möödub.
"Naistega on alati see jama," teab Merike.

Imaveres tangime toidukotte, Võhmas kukruid.
Küllike ei saa bussiust lahti.
"Kolm nulli," annab Enno lahkelt ukse koodi ja lisab: "Eesti suunakood tuleb ka ette valida."
"Sa võtad kaardiga raha?" imestab sohver. "Uuemal ajal seistakse lihtsalt raha-automaadi ees. Vastavalt näole saad."

"Millest on tulnud nimi Kuhjavere?" mõistatab Enno. "Seal magatakse külakuhjas?"
"Peame hiljem minema, muidu satume alumisteks."
Bussijuhti see ei heiduta. "All ongi hea. Seal on kõik olemas."
"...väljaarvatud õhk."
"Seda saab ju juurde pumbata!"
"Tiit jättis meile pumba!" meenub Merikesele.

"Ega ma ei olegi kunagi Kuhjaveres käinud," kibeleb Enno. "Ainult mööda sõitnud."
"Et võib tänagi nii juhtuda?"

Ei juhtu. Aga...

"Kuulge, kombain võtab siinsamas vilja!!!" avastab Merike. "Kuidas me niimoodi esineme?"
"Parklat tehakse," arvab Enno.
Kogunenuid on tõesti palju.
"Pane nüüd buss hääletu peale!" kamandab Merike. Äkki juba algas.
Õnneks mitte.

"Kus mu telefon on?" alustab Küllike oma tavapärast aardejahti.
"Viimati üritasid sa sellega automaadist raha võtta," muigab Leo.

Saame külapäevade ajalehe ja käepaelad. Ilm on ulllllllult palav. Vaatajate-telgis mitte nii väga.  Esimesed esinejad astuvad lavale. Poolvillased.
Uskumatu! Ja me olemegi Kuhjaveres? Ja ongi teatripäevad? Jeee!

Oleme püüdlik publik ega sega kedagi. Kõik nii ei arva.

Etendusi me siin ümber jutustama ei hakka. Kes külapäevadel ei märganud käia, peab trupid nüüd vabariigi pealt ise üles otsima.

Mingil ajal liigume telgist välja murule.
Piknikule ja pikutusele.

Kes on meie trupi kõige pühendunum okasroosike? Ja kes kasutavad alati tema abitut hämarolekut ära? Tarvitavad teda padjana ja kaunistavad tema ümbruse kurgikoorte ja tühja taaraga...

"Maarja, su stringid!" hõikab Enno ja lehvitab käes midagi nappi ja tumedat. Need osutuvad siiski kokkusõlmitud  magamismati-kummideks.

Piknikule eelnesid põhjalikud toiduotsingud.

Veekann keeldus bussiga koostööst.

Mingil hetkel on püstitunud telgid, nii et enne simmanit saab silgata sinna asju laduma.

Hämarus võtab võimust. Erko otsib kohta, kuhu lampi riputada. Selline koht on, aga eemal. Noore tamme võras. "Ma toon selle puu siiapoole ja asi lahendatud!" lubab Erko. Jutuks see jääbki.

"Ma pean ära minema. Muidu hakkan nutma. Nagu Tiit hommikul," ohkab Enno. Ja lähebki. Kõik jääb äkki nii vaikseks ja tühjaks. Nagu raadio oleks ära varastatud!

Simman algab. Otsitakse ja leitakse tantsupartnereid.

Peopaigas antakse tuledega märku, et aeg on lõpetada.

Albukad ei lõpeta enne, kui jalad pool meetrit lühemaks kulunud ja bänd ära läinud. Enne viimaseid lugusid jõuab meie hulka Tiit.

Hommik saabub torinal.
"Miks nad selle laua meie telgi juurde on toonud? Nagu sead. Sellise laga maha jätnud," põhjab telgist välja ukerdav lavastaja. (Meie need "nad" ometi ei olnud!!!) :P

"Pump võeti ju telki madratsi pumpamiseks. Miks siis mina paistes olen?" jorrab Küllike teisel pool telgiseina.

Maarja on Tiidule kannu kätte surunud.
Tiit: "Mis ma sellega teen?"
"Vett paned sisse ja keema!"
"Kuidagi nõme on käia, tühi kann käes," tõrgub lavastaja.
"Pole midagi. Me oleme mitu korda käinud!" parastab Merike.

Mustikakook on saanud ööga uue välimuse.

Erko on ärkvel ja rõõmus, avastades, et tema telgis ööbis 4 naist. (Mehed ei loe?)

Küljealusest münte urgitsedes usub ta, et on öö eest raha pakkunud. Aga kas keegi võttis ka vastu ja kui palju? Telgi eeskojast leiab ta jupi nööri. Korraga läheb mehe hing haledaks ja ta meisterdab lae alla silmuse. Igaks juhuks umbsõlme kasutades, sest mine tea...

"Ma pean päikeseprillid pähe panema," ohkab Merike silmavarje otsides. "Mu teod ei kannata päevavalgust." (Miks ta tigusid silmaaukudes hoiab? Ja miks teised tumedate klaasidega prille kannavad?) :P
"Magasin kahe madratsi vahel!" hädaldab Merike.
"Sinust saab nüüd hea laevakiilu!" rõõmustab Erko. (Plaanib meremeheks hakata?)

Küllike on hankinud pliiatsi ja paberi.
"Panid ikka kõik kirja?" nõuab Merike.
"Hommikul tuli kild killu otsa. Ma enam ei mäleta," kahetseb kirjutaja.
"Ma võin aidata meelde tuletada. Mida sa täpselt ei mäleta?"

Telgis on jutt läinud spordile.
Maarja: "Kusjuures need, kes ise polegi midagi head, ostavad endale väga hea varustuse. Ise ei jaksa midagi!"
Merike: "Annaks parem neile, kes on väga head..."
Küllike: "Neile pole head varustust vajagi!"
"Ujumisel küll on!" vaidleb Maarja.
"Ujumisel pole väga heast suusavarustusest erilist abi?" pistab Leo nina magamiskotist välja.

Erko püüab pilti kokku saada. "Merike, mis öösel toimus?"
"Ära minu käest küsi," põikleb Merike. "Üks mees teretas mind. Järelikult käisin öösel telgist väljas... Pane kirja, et Erko kellal on pidurituled!" kamandab ta kroonikut. Juttu mujale viies. "Vaatab kella, siis on "stop!" ja tuled lähevad põlema."

Platsil asuv pesula on liiga avalik. Küllike loob telgi taha erasauna. "Teie püsige telgis!"
"Tahad, ma teen akna lahti?" pakub Erko. Küllap soovib lisavalgust anda. Aitäh. Valge isegi.
"Küllike jookseb ümber telgi," kostab magalast tähelepanek. Nojah. Kord ununeb majandustelki rätik, siis seep, siis...
Merike: "Mitmes kord see tal juba on?"
Erko: "Kolmas?"
Maarja: "Ta kuivatab end."

Läheb sajuks.
"Mis meil siia vaja on. Kummikuid ja..."hindab Tiit olukorda telgis.
"...ja kärbsepitsat," täiendab Leo.
Merike vaatab laes rippuvat nööri uue pilguga: "See peegeldab tänast päeva!"
"Filosoof!" tõdeb Aire.

Küllike on igatahes esimesest etendusest alates vaatajaterivis. Vaadata saab, aga kuulata on  keeruline. Vihm trummeldab publikutelgil ja lavatrepil. Romeo käib lohkuvajunud katuseääri tühjaks kallamas.
Küllike naudib teatrit ka siis, kui teised telgis teksti meelde tuletavad. Tiit, kellel kõigi osad peas, on sunnitud teda asendama: "Mul vähemalt on mees! Aga sina..." teatab ta uhkelt. Trupp usub. Tiit on hea näitleja.

Erra etendust vaatavad Küllike ja Merike lavatagusest. Õigemini Küllike sureb seal. Vastutus näib nii suur.

Etendus algab... nüüd!
Tiit lükkab ärevusest oimetud "mutid" õigel ajal lavale. Sirm kukub. Et oleks piinlikum, siis kaks korda. Leo püüab olukorda päästa.
Helimees mugistab naerda nii, et pult väriseb. Me armastame sind!

Publik on nii heasoovlik! Kalju Komissarov ka. Küsib, kas teema endiselt aktuaalne. Ja räägib, kuidas omal ajal ämm teda ilma lipsu ja ülikonnata külapoodi ei lubanud.
Pange tähele! See vasaku serva juuksetutt olen mina! Ma olen K.K-ga ühe pildi peal! Hurraa! :D

Maarja ja Aire kõnnivad käsikäes ja üritavad šokeerida Aire eileõhtust noorukest austajat. Veel ei jää keegi uskuma.

Loetakse kohalikku kirjandust. Raamatuhuvilistega liituvad Urve ja Ivar. Üüüh! Te olete nii kallid!
Pakitakse asju. Korraga jõuab Tiiduni arusaam, et kohe seotakse ka toidukotile sõlm peale.

Airel on toss väljas. Pump ka ei aita. 

Merike kuulutatakse publiku lemmikuks! Väga õige! Ta on meie lemmik ka.

Ootame bussi.

Enno asemel tuleb August. Augustile me ei meeldi. Üritab meid võimalikult ruttu kodudesse saada. Karistuseks laulame talle. Kõiki laule, mida teame. Selgub, et selliseid justkui polegi.
"Kas te enam madalamalt ei saa laulda?" siunab Tiit oma nais-bassirühma. Ta on sopranite esindamisest tüdinud.
Madalamalt? Istmete alla jäigi ronimata...
Sest vahepeal jõuame Tanksemäele ja tormame Ailit tervitama. "Kop-kop-kop ma sinu uksele nüüd koputan..."

Vihma kallab. Merikese šampuse joome igaks juhuks koos ära. Et tal ei tekiks kiusatusi.

Neljapäeval näeme. Täna on alles peaaegu-et-esmaspäev.

http://www.reporter.ee/2012/08/19/harrastusteatrist-suurele-lavale/