"Oota! Erko tuleb ka kohe varsti!" lõugasid Merike ja Küllike mõisatrepilt (Küllikese giidipäev), aga ega siis Leo kuulnud. Tal lasus parasjagu uks turjal ja kõrvad olid musklit täis.
Erko tuli. Ja läks (redel oli koju jäänud). Ja tuli jälle. Maarja jõudis selle aja jooksul napilt koolimaja trepist alla jalutada.
Aire ootas Aravete bussipeatuses. Või mis ta ootas! Üritas end iga mööduva masina peale hääletada. Õnneks sattus peatunud autot juhtima vilistlasnäitleja Eda. Kogenud lavakunstnikuna suutis ta Aire tähelepanu niikauaks köita, kuni õige transpordivahend kohale jõudis. Siis meelitasime tüdruku salongi.
Airel olid karpidega kaasas omakasvatatud hapukurgid ja tomatid. Tomateid polnud Aire mallanud kuigi suureks kasvatada.
Arutasime sõidu ajal, kuhu lava üles panna. Ei saanudki arutatud. Et õuetrepp liiga väike ja saal jälle ilma lavata.
Leo üritas igast kitserajast vasakule keerata. Ei usaldanud meie mälu. Tema teadis, et Saiakoplisse saab Moe kaudu. Meie mäletasime, et saab ka otsem. Ega me rohkem mäletanud ka.
Saiakopli asus seal, kus mullu. Ja puhvet oli samas kohas. Ning registreerimislaud. Ja pildinäitus.
Püüdsime olukorraga kohanduda, kuigi redelilt nägi nüüd kõige paremini tuppa läbi katuseakna.
Merike märkis, et Sirli võiks oma välisust kasida. Samas, nüüd sai lihtsa vaevaga tekitada uksesilma.
Kunstlillede asemel laenasime looduse tuppa.
Sirli rahuliku ja harmoonilise köögi seinu ilmestasid kümned maastikumaalid. Aga siis ehk ei märgata lage. :)
Garderoobiprivaatsuse tagas jõhkrailmeline Erko.
Ümberriietumine külapäevalisi ei peletanud. Pigem julgesid Maiu ja Aimega tutvust sobitama tulla ka need, kes enne häbelikult eemale hoidsid.
Etendus.
Maiul ei seisa nimed meeles.
"Kui teil pole kuskil olla, tulge meile! Mul Voldi... hihihii... ei, Voldi on naabrimees... Heino kodus, keegi ei vaata võõriti!"
(Merike, ära põe. See oli lõbus.)
Noorkriitik Romi nentis, et tükk oli ikka veel tore. Naljakas. "Sest sul polnud jälle prille ees!" (See käis Küllikese kohta.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar