Nädal läbi. Tuli tahtmine välja minna. Lihtsalt. Väikese naistepundiga. Et üks meie hulgast juhtus mees olema, ei teinud meile eriti muret. Natuke pardlit, meiki ja peenemaid rõivaid kattis silmatorkavad erinevused. Kosmeetikakotiga kohtumine kulus teistelegi ära.
Tiit: "Arvesta, kui sa paigal ei ole, värvid järgmisel korral ise oma silmi! Kuulmise järgi. Sest silmakoobas on tühi... Väga seksikas! 17 euri ja läheb müüki!"
Merike: "Kilohinnaga?"
Küllike: "Eluskaalus."
Tiit: "Tapakaal peaks umbes sama olema."
Vanust me muuta ei saanud. Võinuks ju valetada, aga valel on lühikesed jalad. Meie tahtsime pikki. Mida muuta saime, oli keskmine vanus. Seega - Romi sobis meile hästi.
Peale selle peab ta veel hästi viisi. Ja joonistab oivaliselt.
 |
| Emakadri diivanil. |
Tiit võiks tema käest pisut tunde võtta.
 |
| Emakadri viltuse nina ja paistes põsega. |
Oluline on põhjalik ettevalmistus. Rääkida ja katsetada tuleb igasugu jaburusi. Sest siis, kui lõpuks asi käes ja avastad, et kogu atribuutika ununes maha, kaine mõistus kaasa arvatud, tulevad just need kõige hullemad lollused meelde ja lasevad sul end erilisena tunda.
See selleks.
"Kui on vaja mängida Lenin Poolas, siis mina olen Poola!" lubab Merike. Leninid testivad, kas neil kodus ka veel koht leidub. Leidub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar