Mereröövel Viljandis riigifestivalil ehk 3 päeva ja 13 etendust

Lõpuks jõuab kalendris see suurelt ära märgitud kuupäev kätte. Kannatamatumad pakivad end juba hommikul kokku, et siit talvest kuhugi lõunapoole puhkama sõita. Kellele äsja alla sadanud lumi meeldib, liituvad hiljem. Nagu ikka, veedab teatud osa seltskonnast bussisõiduaja klapimaailmas, et mitte ülejäänud seltskonna vestlusringis kaasa lüüa ja et kellegi teise väravasse saatmine hiljem ikka põhjendatud oleks.

Viljandile - me lemmiklinnale - mõned ringid peale tehtud, sobivad majad üles leitud, asjad maha laetud, bussijuht järgmisele seltskonnale järgi saadetud, võime end burksi järjekorda sättida. Leo ja Tiit tunnevad saabuva rannahooaja ees väikest hirmu ja söövad salatit. Ega neil see usutavalt välja ei tule. Salati kokkusegamisel esitavad mõlemad küsimusi, mille jaoks mingi asi on ja mida sellega teha tuleb jne... Mehed.

Ostame mereröövlile naturaalset piima, mitte asendajat. Leiame saalist tuttavaid nägusid. Maiule kindlasti olukord meeldiks, rahvast satub palju ja tahtmatult tekib ühe suure pere tunne, kui kellegi põlvi vastu selga tunned.

Aire tahab koju, ka mõnel teisel käivad samad mõtted peast läbi. Õnneks esimene etendus tõmbab mõtted Peetrilt ja kajakatelt eemale ja meil pole kaua enda korda vaja oodata.

Maarja sätib end ülemisele korrusele ja tunneb end üsna koduselt. Omastab kellegi arvuti, vehib näpuga ja targutab, kuidas need IT-asjad ikka käivad jne. Moraalne tugi on küll alles teel, aga selle eest on kohapealt kaks tükki kohe võtta. Helimees on heebli lükkamisel abiks, valgustaja vastab lõpututele küsimustele. Tema õnn, et etenduse ajal rääkida pole ilus ja nii ei jää midagi üle, kui analüüsida, palju neid spotte, beame ja washe Kultuuriakadeemia laes olla võiks, kui suur on elektrikulu või mida mingi nupp puldil teeb.

Alumistel tundub ka päris hästi minevat. Pajusis vahetusse läinud ja-ning on õige koha peal, isegi Peeter saab aega tulla. Ja publiku aplausist võib järeldada, et üsna usutavalt mängisid.

Ainult Airele vist midagi ei meeldinud.

Sakala keskuse seinalt leiame isegi ühe oma valla kunstniku tehtud pildi:

Seasaarlased muudavad saali usutavaks kanalaks, sulgi ja teri jätkub igasse nurka.

Lavale satub igasuguseid huvitavaid inimesi. Meie lemmikuteks osutuvad seekord kolme okkaga siil,

ekstsentriline jänes

ja need julge meigiga inimesed.

Juba suvel jäi silma, et need Viljandi omad ei koonerda väga millegagi. Kui ikka juba hakata, siis korralikult, et kõigile näha.

Õhtu lõpetab bankett. S.t kellel lõpetab, kellel mitte. Samal ajal, kui meie arutame, kui suurtest pokaalidest meil kodus on kombeks juua ja õpime trummimängu, peaksid mõned sulgi koristama, aga neid on kaameraga väga kerge oma kohustusi unustama panna :D

 

 

Üritame õhtut vaikselt lõpetada, et homme jälle vormis olla. Küllike ärkab öösel hiire krabina peale ja tunneb muret, kuidas see hiir nii kinni püüda, et teisi (täpsemalt: Maarjat) mitte traumeerida. Tuleb välja, et see... roti mõõtu hiir on oma ja tal lastakse vaikselt edasi nosida.

Laupäeva hommik on üsna vaikne, Maarja ei taha väga tõusta ja nõuab, et keegi talle laulaks. Ja ega söögilauaski ilmuta keegi erilist jututuju. Mingil hetkel avastab kõrvallaud jukeboxi, kust AC/DC leitakse. Hetkega oleks nagu diskosaali sattunud. Julgemad teevad isegi mõne tantsu. 

Meist vastupidavamad sätivad end etendusi vaatama, kes nii vastupidavad pole, jäävad tuppa meeste ja naiste erinevuste üle vestlusringi pidama ja õhtuseks peoks ettevalmistusi tegema. Mõneks ajaks liitub isegi Erko meiega.

Kärdlaste "Äike":

 Tornimäe:

Küllikese "Puudutamata":

 

Pidu on vaikselt pihta hakanud, saarlased avavad šampuse, mida meilegi jätkub :D Merike mõtleb mõneks ajaks linna peale minna, Aire tahab ainult KORRAKS kaasa tulla, Maarja tahaks magada. Teised tantsivad.

Aga linnas avastab kolmik mingi kummalise objekti, mis neid enda poole tõmbab.

Maarja pildistab üles kõik ülejäänud majad, mis suvisel ringkäigul pildistamata jäid ja nii pole midagi imestada, et jõuti peaaegu Maailma lõppu välja.

Tagasi jõutakse nii hilja, et Okasroosike magab juba kolmandat und ja Tiidul on tantsimisest tekkinud villid ära jõudnud paraneda.

Diskorid, keda oli peaaegu võimatu pildile saada, sest nad kogu aeg siplesid-hüplesid-pöölesid-väänlesid:

Neid käsi vaadates võib kindel olla, et käis jälle AC/DC:

 

Me seekord üritasime madalat profiili hoida ja ei kippunud oma kitarrietteastet tegema sinna teiste kõrvale.

Kuna saarlased olid oma toa uksele sildi pannud, et välisjalanõudes ja toiduga sisenda ei või, pidime oma laulu ja tordiga tuppa tagasi minema, kus lükatakse juba ära harjutud kanalile raadio Enno-Maarja. Viimane on jälle peadpidi oma lõviküpsiste pakis ja ilmutab motoorse rahutuse märke.

Enno tunneb rohkem muret, et kui need autod sõitma ei hakka, nagu linnale kohane, siis tema magada ei saa ning käsib Maarjal bussi häält tehes ümber maja tiirutada ja bussile oma ketas sisse panna. (Millele järgnesid kestvad ovatsioonid-kiiduavaldused ja vähkremine põrandal.)

Seinalt leitakse raadio, mis ei tööta, isegi käsi ei kuivata.

Kuhu jääb meisterlikus? –Riiete alla.

Merike üritab wi-fi’t seletada: Noh, see f-f-f (teeb tuulelaadset häält).

Külas käis ka üks tundmatuks soovida jäänud näitleja, kes kandideeris Loomalugude kuke rolli. Nägi päris usutav välja.

Hommikul kohtame Lillit, kes heauskselt loodab, et hakkab 60ndat sünnipäeva paremini mäletama kui 50ndat.
Küllike ja Maarja jooksevad Merikese eest vetsu peitu. Ja tunnevad lapselikku rõõmu, kui teine ust kangutab ja aru ei saa, kuhu nad just kadusid.

Teadustaja ilmutab kolmandal päeval ka mingeid rahutuse märke, väga raske on temast mõnd selget pilti saada. Kuna tal on telefonimastide langetamisest terveks jäänud vaid vihaselt viibutatav viil, siis anname andeks.

Ja kui muidu võib Alburahva Teatrit igasugustes asjades süüdistada, siis seekord ei maksaks kindlasti uskuda kõlakaid nagu oleks keegi meist poole etenduse ajal saalist minema jalutanud, magama jäänud, telefoni unustanud hääletu peale panna või fatsjeboogis istunud. Et see viili viibutamine polnud üldse meile mõeldud.

Näeme virmalised ära...

ketsid! :D

Kaader, mis jääb pikaks ajaks fotograafi hinge närima:

Õpime vaheaegadel kollektiivselt vene keelt. (Kes teab, kuidas on vene keeles HAKKLIHAKASTE? Meie teame. Helje ka teab, kui ära ei unustanud.) Naised arutavad, et kätekreemi tahaks ja küüsi oleks vaja viilida. „Meestel on hea elu, ei pea puudrit panema”, räägib Enno ning viipab endale ja Merikesele.

Leiame selle stepsli üles, kuhu triikraud sooja panna:

Ja juba hakkabki 13. etendus pihta:

Festivali žürii koosseisus Garmen Tabor, Andrus Vaarik, Madis Kolk ja Jaanus Laagriküll tunnustasid paljude hulgas näiteks Ane:

 Alte Tiit - see nimi ei seostu meie trupile Viljandi järel mitte üksnes Grand Prix'ga:

Aga kõige paremad olid ikkagi laste etteasted. "No minu meelest võiks ta kusagil Tallinnast väljas elada. Lasnamäel." :D

Staarid annavad intervjuud:

Kuidagi kiirelt on seekord see festival läbi saanud ja kuidagi kahju on nii ägedatele inimestele head aega öelda. Väga-väga-väga meeldiv nädalavahetus on olnud toredate inimeste keskel! Saame veel korralikud-pikad kallistused, mine tea, kas järgmine nädal ikka näeb :D

Jõuame veel Maailma lõpus ära käia ja kohustusliku fotosessiooni teha: 

Ja siis bussis vaikselt oma emotsioonidele mõelda :)

Rohkem pilte