Vastu tulles sohvri soovile, andsime etenduse seekord Pajusis. Bussijuht polnud varem Pajusisse sattunud, kuigi teeviidas olnud juba ammu teatav tõmme.
Mõistlik otsus.
Rahvast kogunes toredalt palju. Üks põhjusi oli kindlasti hea reklaam, aga küllap inimesed kippusid ka praeahjudest-külmikutest eemale. Pikad pühad peetud, kaua sa ikka süüa jaksad.
Ühest perest toodi karbiga toitu näitlejatelegi.
Rahvamaja lähistel silkas teele keegi sale ja väle ning põgenes tuledevihku jäädes rahvamaja taha. Bussijuhti tabas jahiinstinkt. Saime silkaja kätte. Saime isegi kätt suruda.
Saalis ilutses väga uhke kuusk. Tihe ja korrapärane. Keegi teadis rääkida, et selliseid kasvatatakse spetsiaalsetes vormides. Siiski-siiski. Oli märgata ka ulatuslikke kärpimisjälgi. :)
Saatemeeskond (va Maarja, tema pidi helipuldis istuma) sättis end paika kõrgel lava kohal. Valmistuti meisterdama süljekuulikesi. Et kui on kajakakisa, olgu ka kajakakaka. Ühtlasi tundus see hea akustikaga paik, kust lehm saaks lüpsiaegadel märguandeks ammuda.
Aire marssis ringi, saapad põlvedeni kinni nööritud. Küllap õppis Imaveres, et jalgade külmetamine ei tee head. Ja kus on öeldud, et tegelasel ei või olla läbi mere sumades saapaid jalas? Isegi, kui remark kirjutaks talle kingad näppu. Kui on ikka kivine põhi ja jalanõusid mitu... Soovitati õhutoru ka hambusse võtta. Äkki on veetase vahepeal tõusnud.
Et liiga lõbusaks ei läheks, kamandas Tiit Küllikese alla maa peale. "Sina teadustad!"
Ühtlasi käskis Küllikesel üldse lavatagusest lahkuda, kuigi alguseni oli aega veel rohkem kui 4 minutit.
"Kuidas sa pärast lähed?" kurjustas ta.
"Niimoodi lähengi. Kui algab, ronin lavalt alla, räägin jutu ära ja tulen tagasi. Kuidas ma praegu lähen nii, et silma ei torka?"
"Keera endale midagi ümber!" soovitas Merike ja osutas nurka kuhjatud võimlemismatirullide suunas.
"Selliste juttude pärast ma tahangi, et sa minema läheks," kõõksus keskendumisvõimetuks naerutatud Tiit.
"Enne, kui lugu saab alata, peavad ju Liisa ja Mihkel kodust lahkuma," torises Küllike ja ajas Aire fantaasia perutama. :D
Vastu tulles näitlejate soovile, juhatas Küllike etenduse sisse ja hiilis ise saali tagumisse nurka. Seal oli Maarja ja hulk lõbustustarbeid (pult, tekstiraamat...)
"Ühel hetkel tuleb Tiit lavalt maha ja annab meile mõlemale peksa," kihistasid nad (teadmata, et nende kihin on kaugemal ja halvemini kosta kui Merikese ja Enno oma).
"Mul on nii ilusad suured plastmasskärbsed!" unistas Küllike. Nii toredad piima sisse kroolima saata. Ups. See üllatus jääb nüüd vist tegemata. Lipsas kogemata üle huulte. Aga on veel ka rohutirts, tarakan, sipelgas, tigu, mesilane... :P
Teksti ei pidanud näitlejad millekski. Mitmes kohas öeldi JA asemel NING, muudeti sõnade järjekorda ja ... vahepeal hakkas dialoog kahtlaselt "Loomalugusid" meenutama.
"Nagu hobune ja sääsk," itsitati puldis.
Valss kõlas nii valjusti, et Küllike kätega vehkima kukkus: "Vaiksemaks! Vaiksemaks!"
"Kuidas ma saan keerata, kui Tiit raadio juurest ära läks!" muigas Maarja, aga kruttis heli parajaks. Üldse kruttis ta kole palju. Vahepeal oli ise ka põnevil, et mis juhtuma hakkab. Aga ei oluliselt midagi. Isegi tulesid ei küpsetanud läbi.
Üsna tekstiraamatu lõppu oli Tiit kirjutanud, et tuleb minna ja istuda Pireti (so Aire) kohale. Kuna märkuses polnud täpsustatud, kas minna tuleb puldiga või ilma, jäi Maarja oma kohale. Olukorra päästmiseks vahetas Tiit ise istekohta. :P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar