Uus lavastus

Sissejuhatuseks vestlesime pisut festivaliteemadel. Kordasime üle ülekorratut: liitsõnades on rõhk esimesel sõnal, lauses rõhutatakse tegusõnu...
"Et kui ma tahan sulle öelda: "Mine metsa!", siis ei ütle "Mine METSA!", vaid "MINE metsa!" arutles Leo. (Ütlust veidi korrigeeritud.)
"MINE METSA ei ole liitsõna!" oli Merike veel tarkuse esimeses osas kinni.

Täna kogunesime, et hakata õppima täiesti uut tükki: "Ema läheb mehele".
Natuke murelikuks tegi, sest esinema oodatakse sellega juba laupäeval. Pealegi, tundub, et keegi on seda näidendit alles hiljaaegu mänginud. Ja Grete osas oleks olnud justkui keegi tütarlaps. Noh, Leo on kahtlemata parem. Vahepeal peab küll laval korraga kahes osas olema, aga väljakutsed on selleks, et... et... et õue minna.

Õues möllas pakane, nii et sinna läheks viimases hädas.

Hoidsime emotsioonid vaos. Vagude puudumisel põrandapragudes.

"Kui valisid endale Anne rolli, siis ütle tema teksti!" soovitas Mare.
"Sina oled Anne," parandas Aire. Noh, vahet pole.

Airel olid nähtamatud seitsme penikoorma saapad.

"Liiga vara!" peatas Merike sõnnikutransportööri. Selgus, et mitte. Lihtsalt oluline sissejuhatus on ütlemata ununenud.

"Sulle ka sobib?" põrnitses lavastaja karmilt Küllikest, kes sel hetkel mõtetega hoopis mujal viibis.
"Loomulikult!"

Eks pärast saab Erkolt küsida, millest jutt käis. Kui ära ei unusta.

Selgub, et järgmise proovi aeg pandi paika. Ei tea, kas kohast ka räägiti? Ja millega me laupäeval läheme? Kuhu?
:P

PS Merike loeb postituse läbi ja teatab: "MEIE OLEME seda tükki enne mänginud." Kas uskuda?