Tafenauga Ahvenamaal. Või siis mitte

Alustuseks möllasime veidi piimaga. Nii juhtub, kui vanaemad ei taha tassida.

Linnas oli oluline leida pood. Peaaegu olulisem kui laev. :D

Laevasissepääsu juures tervitas meid kena tuttav tütarlaps. Vastikult kõhn. See jäi silma eriti neile, kes oma isiklikud päästepiilupardid vöö ümber pekki täis pumbanud.

Vaevalt kajuteis kohad sisse võtnud, kadus Maarja vaateväljalt. Küllap käis laeva pildistamas. Nii seest kui väljast. Kes teine ikka nii kiire kõnniga on, et  vee alla vajumata sellise foto suudaks teha?

Olime plaaninud kajutite vahelt seinu maha lammutada. Et oleks avarust. Nääh. Paraku paigutusid "palatid" üksteisest suhteliselt kaugel. Eks põhjusega. Jätsime selle ainsama kõne alla tuleva seina siis ka püsti.

Pisut tegid ärevaks peeglid. Sisetunne ütles, et need on sellised kavalad aknad: meile näib, et peegel, aga teisel pool jälgib laeva juhtkond, kuidas me end ülal peame.

Nii et ega me üles eriti minna julgenud. Kükitasime alumistel koikudel ja õppisime kajutinumbreid pähe.

Veidi julgust kogunud, siirdusime laeva avastama. Laev osutus suureks. Võimalik, et suuremaks, kui meie koduvald, sest seal olid ikka kordades suuremad poed, rahvamajad ja toiduait.

Otsustame, et anname ühe etenduse ka. Kahte nagu väga ei viitsiks. Et miksime. "Ema läheb võõrale mehele." Kuna meil leidus vaid üks ema-tütre paar, otsustame, et paneme mehele Maarja ema. Aga et las see olla talle väikeseks üllatuseks.

Hommikul püüdsime õllekupongide eest toitu lunastada ja kuna püüdjaid oli mitu, tegi see talongkontrollija tuju heaks. Pakun, et kauaks.

Pärast surusime ninad vastu aknaklaase ja uudistasime suurepärast suusa- ja tuisuilma. Õue nagu väga ei kippunud. Suusad olid ju koju jäänud. Polnud kelkugi. Võtsime siis metroo. 

See oli sügavale maa alla peidetud ja kihutas kui hull. Küllikesele jäi silma, et igas peatuses sisenes sama mees. Hmm.

Kesklinnas väga lumine polnudki, aga soe ka mitte. Keegi grupist huvitus, kus on punaste laternate tänav. Pakun huupi, et nt Amsterdamis. Aga samas... eemalt jäid silma punased ruudukesed uste kohal, D-tähed peal. Daamid? Mkm. Dressman. Rootsi keelt valdame kehvasti, aga inglise keeles üht-teist pursime. Kleidimees?

Välismaa on ikka välismaa. Isegi Ojakülas pole tänav nii lai

 

ja Ambla jõgi mahub ka kahe kaare alt jooksma.

 

See-eest kirikutorn on meil kuidagi nagu... veekindlam.

 

Meie vallamaja võib ju olla väiksem, ent valvesüsteem on oluliselt tänapäevasem.

Tammsaare kuju on läänenaabrid küll täies pikkuses valmis meisterdanud, aga meie omal on näojooned märksa sarnasemad.

Ega mõne tunni jooksul väga palju vaadata jõua. Seda enam, et Maarja kippus pidevalt võõraste noorte seltskonda ja muutus kohe ülemeelikuks. Ei võõrastanud ja ronis igast keelebarjäärist vupsti üle.

Naised otsisid silmadega laevu ja madruseid.

Mehed piilusid linde.

Imetlesid iga laugu luigeks.

Madrused olid ka kindlasti väga ilusad ja rootsipärased, aga meil ei õnnestunud ühtegi kohata.

 Linde jagus see-eest erinäolisi ja-nimelisi. Nt järgmisel pildil on Lagle Kanadast.

 Teatrist möödudes tegi südame soojaks, et meid tuntakse ja meie lugusid mängitakse.

Ah, mis. Iga jäädvustuse juures ei peagi kommenteerima. Huvitav oli. Ilus. Ja juuuube külm.

 

 

 

 Meie trupile tekkis laevas ka väike fänniklubi. (Tütarlapsed pildil vasakul.) Ei jäänud nad meist võõral maal sammugi maha. Vabandasid, et hoiavad seepärast meie ligi, et ei oska ise kuhugi minna. Kas paistis, et meie oskame? :D

 Et valuutat nappis, üritasime üht-teist müüki panna. Paraku ei soosinud ilm tänaval kaubitsemist.

 Peaaegu laevas tagasi.

Tagasisõidu ajaks oli sõiduriist juba tuttavamaks saanud. Merikese rullkook maitses aina paremini. Järelvalvepeegel ei seganud.

Merike, kes pikisilmi Tafenau kontserti ootas, pidi pettuma. Hoopis Ahvenamaast oli jutt käinud. Mõni nägi selle öösel ära ka.

 Müstiline.

Kas on vaja ilmtingimata kõigest pajatada? Karaokebaarist? Telefonitoomisest? Meeltesegaduses uksega eksinud vetsuhuvilisest, kes napis riietuses laevakoridori kolama sattus? Uksekaart oli küll pükste taskus, aga nende pealmiste...   :P

Igatahes oleme nüüdseks kodumaale tagasi jõudnud ja juba ühe etendusegi andnud. :)