Kanuumatk Paide-Türi-Laupa
Et Küllike oli külapeolt üsna varakult (uue hommiku mõttes) koju jõudnud, lubas ta endal poole kaheksani põõnata. See, et Maarja äratada vaja, meenus veerand kümme. Õnneks Maarja ärkas ise.
Kõik, kes stardiks Lehtmetsa-Ristile kogunesid, pakkisid end üheksaks autosse ja sõit Paide tehisjärve äärde võis alata. Maarja ja Merike kogunesid Männil maantee veerde ja lasid kanuuvedajal endi ümber auringe sõita. :D
Kokku saadud ja teretatud, viisime kanuud jõkke. Esimene katsumus ootas umbes 3 m pärast. Midagi tammilaadset. Küllike, kelle kanuus istusid paadivõhikud, põdes, et täditütar ja seitsmekümneseks saav ema kohe alguses uppuma peavad, aga läbi rammisime! Veel paarsada meetrit ja saime esimest korda kanuust välja astuda. Kärestik.
Ilm sattus kanuutajasõbralik: mõõdukalt soe ja oluliste sademeteta. Tundsime elust mõnu ja tegime ilupilte.
Tunnid lendasid, kilomeetrid mitte eriti. Kui kaldalt teatati, et hakkame Kihmesse jõudma, tabas Küllikese üht paadikaaslast paanika: "KIHME? Mis mõttes Kihme? Ma tean, kus on Kihme ja kus on Türi! Me oleme praktiliselt alguses! Kus me siiamaani olime???"
Kui vaikselt esimesed jorinad kostusid: - "Mul on peopesas villid. Katki!" "Selg on kange!" "Kann valutab!" - kurtis seenioride esindaja, et tal on selg rakkus. :D
Üksteise järel pidurdasid teed jõkkelangenud puud ja kärestikukivid. Paadist välja ja üldfüüsilist tegema! Ega me nurisenud. Kõik olid innukalt aitamas. Eriti vanim osaleja, kes end järjekindlalt kanuus püsti ajas ja paati vedama kippus. :D
Kuuldus õhkamisi: "Kes võis arvata, et ma kunagi elus sildu niimoodi altpoolt näen!"
Kuigi üle poolte matkajaist esimest korda jõel, tuldi toredasti toime.
Algasid äpardused. Kolmene kanuu hakkas lekkima. Üks matkaja pudenes vette. Kuhjasime rahvast teise kanuusse. Kuna raskus surus paati nüüd veel sügavamale, tuli paiguti kasutada burlaki abi.
Türil piknikupaika jõudes olime väsinud, kuid rõõmsad. Seda enam, et otsustasime: tänaseks aitab. Sõime kõhud täis ja mõte rändas kodu poole. Sõidetud ka juba. Nii alla 20 km.
Ja õhtu sama hästi kui käes. 16.30 umbes.
Aga.
Selgus, et kanuude autoni transportimine on selle koha peal liiga tülikas. Olgu, katkine paat veel kuidagi... Saatsime vanurid ja langenud kaldale ja siirdusime viimasele kolmesajale meetrile.
Aga.
Selgus, et seal on peatumiskeeld. Paate peale panna ei saa. Et kannatame veel paar km.
Aga.
Selgus, et seal teeremont.
"Sõitke Laupale välja," tuli telefonikõne. Mitu silmapaari läks jahmatusest suureks. MISMÕTTES NAGU???
"Küllike, ma tapan su ära!" kostus Maarja ja Merikese kanuust. Tundus, et nad mõtlevad seda tõsiselt.
Jõgi võttis tohutud mõõtmed. Küllikesele meenus, kuidas ta kaasas olnud veefoobidele lubas käesirutuslaiust madalat veekogu.
Kui üks matkaja avastas oma mobiilist asukohanäitaja ja teatas, et finišini on veel POOL kilomeetrit, lendas Maarja ja Merikese kanuu raketina jõekäänu taha. Järgmisel hetkel otsustas sama telefon, et jäänud on 23 km.
Mõtisklesime, kuidas maabumiskohta ära tunda. Hanna uskus, et Tori põrgu ta ikka tuvastab. Aili teadis, et merre suubumise kohast saab aimu, kui vesi soolaseks läheb.
Hämardus. Kogunes äikesepilvi, aga pisut aega jälitanud, hakkas neil meist hale.
Järvelaadne ja vastuvoolu laineid loksutav jõeosa sai otsa. Korraga leidsime end justkui maisipõllult. "Priiiiidik!"
Kilomeetrid läksid.
"Kas tänase päeva sees ikka koju saab?" uuriti arglikult.
"No mis ma oskan kosta," tunnistas korraldaja. "Ei tahtnud kohe algul hirmutada, et matk on kolmepäevane."
Hakkasime miraaže nägema. Küllike nägi mõisa, Maarja hirvesid, mõni rattaid puuotsas...
Kuni lõpuks ometi! Maandumisrada lähenes.
Ei lootnudki enam.
Kavandatud mõisatuurile jõudsid üksikud ellujäänud.
Palju kilomeetreid läbi võisime sõita? Paadiomanik arvab, et 30 kanti. Need, kes siksak-meetodit kasutasid, järelikult 50-60 km. :P Nunuu.
Ilm sattus kanuutajasõbralik: mõõdukalt soe ja oluliste sademeteta. Tundsime elust mõnu ja tegime ilupilte.
Kui vaikselt esimesed jorinad kostusid: - "Mul on peopesas villid. Katki!" "Selg on kange!" "Kann valutab!" - kurtis seenioride esindaja, et tal on selg rakkus. :D
Kuuldus õhkamisi: "Kes võis arvata, et ma kunagi elus sildu niimoodi altpoolt näen!"
Kuigi üle poolte matkajaist esimest korda jõel, tuldi toredasti toime.
Veskisillal ennustati kärestikku ja soovitati hoida paremale. Või siis vasakule. Üks paat sattus sellisest soovitusest sedavõrd segadusse, et liikus hoopis ringiratast. Kummuli siiski ei läinud.
Algasid äpardused. Kolmene kanuu hakkas lekkima. Üks matkaja pudenes vette. Kuhjasime rahvast teise kanuusse. Kuna raskus surus paati nüüd veel sügavamale, tuli paiguti kasutada burlaki abi.
Ja õhtu sama hästi kui käes. 16.30 umbes.
Aga.
Selgus, et kanuude autoni transportimine on selle koha peal liiga tülikas. Olgu, katkine paat veel kuidagi... Saatsime vanurid ja langenud kaldale ja siirdusime viimasele kolmesajale meetrile.
Aga.
Selgus, et seal on peatumiskeeld. Paate peale panna ei saa. Et kannatame veel paar km.
Aga.
Selgus, et seal teeremont.
"Sõitke Laupale välja," tuli telefonikõne. Mitu silmapaari läks jahmatusest suureks. MISMÕTTES NAGU???
"Küllike, ma tapan su ära!" kostus Maarja ja Merikese kanuust. Tundus, et nad mõtlevad seda tõsiselt.
Mõtisklesime, kuidas maabumiskohta ära tunda. Hanna uskus, et Tori põrgu ta ikka tuvastab. Aili teadis, et merre suubumise kohast saab aimu, kui vesi soolaseks läheb.
Hämardus. Kogunes äikesepilvi, aga pisut aega jälitanud, hakkas neil meist hale.
Järvelaadne ja vastuvoolu laineid loksutav jõeosa sai otsa. Korraga leidsime end justkui maisipõllult. "Priiiiidik!"
Kilomeetrid läksid.
"Kas tänase päeva sees ikka koju saab?" uuriti arglikult.
"No mis ma oskan kosta," tunnistas korraldaja. "Ei tahtnud kohe algul hirmutada, et matk on kolmepäevane."
Hakkasime miraaže nägema. Küllike nägi mõisa, Maarja hirvesid, mõni rattaid puuotsas...
Kuni lõpuks ometi! Maandumisrada lähenes.
Kavandatud mõisatuurile jõudsid üksikud ellujäänud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar