Matk Lehtmetsa-Albu-Lehtmetsa e. Matka-gasellid

Kuna Küllike läbis esimese poole igavalt ja iseseisvalt, otsustas ta tagasiminekuks kaaslasi kaubelda.

Sinililled. Selle kevade viimased.

 

 

 

Kurjam. Kes võis arvata, et need tegelased ei tea, mis on matkamine!

 

 

Kui olime esimesed 4 km läbi galopeerinud, otsustasid nad õnneks oma teed minna. Küllap pidasid dramaturgi piduriks.

Küllike oleks tahtnud kuulata linnulaulu ja nautida lilleilu (järgmised 2 pilti on tehtud siis, kui ta alles üksi Alpu kõndis),

Nüüd jooksis ta veel  4 km (ei saanudud tekitatud hoogu maha) ning kodus pidid kass ja koer talle pool tundi kunstlikku hingamist tegema.

Oeh.

Sinililled ei arvanud aeglasest tempost väga midagi. Lihtsalt ülaseid, teeääri ja autosid on piisavalt nähtud, neid tõmbas sinna nõukaaegse arhitektuuri poole rohkem.

Koht, kuhu oleks head üheinimese basseinid saanud teha.

Midagi lihhenoloogidele.

Üldse mitte huvitav nähtus.

Lõpetuseks tahaksime tervitada kõiki möödasõitjaid, lehvitajaid, signaalitajaid- kelle tõttu saime enamiku teest ainult vaielda, kellele parajasti lehvitati. Ei saaks öelda, et me kedagi ära oleks tundnud.