Kahe etendusega Käravetel. Publik tuli meid rekordiga lööma

"Ärge vorpige neid pileteid nii palju valmis!" hoiatas lavastaja. "Pärast on patakas üle ja siis räägite, et pileteid vaja juurde tellida." 

Kes sõi oma sõnu? Noa, kahvli ja täie isuga... :P

Inimesi tuli ja tuli ja tuli.

Eks nad teavad, et soe tuba ja lahke pererahvas. 

Meist ei teatud vast eriti midagi. 

Esimest korda ju.

"Tššš!" vaigistas Merike lavataguses. "Kõik on saali kosta!"

Ja mis ta tegi siis, kui kõik vaikseks jäid? Kolm korda võite arvata. :P

"Appi! Keegi on kuskil näinud?" ei kulgenud seegi kord paanikata.

"Mis sul kadunud on?"

"Talje."

"Paar nädalat tagasi nägin küll ühte siin trepi ees vedelemas, aga kust ma teadsin, et sinu oma on..."

"Meest sõnast, härga sarvest," osutas Viljar dramaturgi peakattele.

Aga mis siin ikka pikalt jutustada. Meil on suurepärane fotoreportaaž:

Konkreetsem ka.

Enno tutvustas oma kunagist koolimaja.
Jäi tagasihoidlikuks, aga küllap need olid veel tema joonistusedki, mis seinu ehtisid. Möödunud aastatuhandest.

Etendused ise olid sellised:

Olgu plakat milline tahes, peaasi, et töötab. Ja publik oli ju kohal ning Merike reklaamiga kindlasti väga rahul! :D