"Elu pärast..."

Reedel on teadupärast teatriõhtu. Kui teised päevad suudadki kuidagi etenduseta üle elada, siis reedel oleks see ikka väga raske.

Vaatasime kalendrisse. Ei ole esinemisi. No ei ole! 
Aga teadsime kedagi, kes mängib.
Nõmmel.
Von Glehni Teatris.

Hakkasime varakult minema, et vääramatud jõud ei takistaks. Nädalalõpu liiklusummikud näiteks.

Liiklusega polnud hullu. Olime juba tund enne etendust kenasti kohal. 

Isegi ülearu vara nagu.

Millega seni meelt lahutada? 

Tellisime kerged supid-salatid.

Toitu oodates lobisesime niisama.

Eelolevatest üritustest. 

Möödunud ettevõtmistest.

Merike valis seintelt välja pilte ja Küllike käis talle nende allkirju (valesti) ette lugemas.

Uudistasime interjööri.

Otsisime teatrisaali üles ja ostsime piletid igaks juhuks valmis, sest mine tea.

Toit saabus. Kellel 5, kellel 3 minutit enne etendust.

"Mul keel põleb," kurtis Maarja saalis istet võttes. 

Kõik jõudsid. 

Kiiremad olid ees trepist üles tormanud ja jalga ukse vahel hoidnud.

"Kas ta on surnud? Kas ta on noor hing? Kas ta..." sosistas Merike oma koolitatud näitlejahäälel.

Maarja heitis pilgu lakke ja avastas, et meie elu on ohus. 

Keskendusime lavaltoimuvasse. Ehk saame mingeid näpunäiteid. Juhuks, kui...

Rene jutt tundus usutav. Küllike on muidugi tuntud sinisilm. Pärast selgus ikkagi, et näiteks kaanepildiga saime korralikult petta.

Kallistasime õhtu tähte ja nõudsime ta kohustuslikule grupipildile.

Põige üle tänava. 

Poodi. 

Millest Maarja ja Merike väljusid paari tagasihoidliku ostuühikuga ja Küllike kaht poekäru enda ees lükates. 

Ei saa pahaks panna. Tema kodukülas on toimivaid kaubanduskeskusi keskmisest hõredamalt.

Õhtu lõpetuseks sõitsime läbi kõik ettejuhtunud liiklussõlmed. Kopsakamatest tuli meid tükk aega lahti harutada. Kehva aja ameerika mäed. Abiks ikka. :D

"Ma saan ise ka!" üritas Küllike liikuvast sõidukist koduristmikul väljuda. Milleks treppisõitmisega tüli teha ja sõprade aega viita.

"Ei tea midagi. Eksid ära, pärast hakka veel tagasi tulema ja taskulambiga otsima!" muigas ürituse peaorganisaator.

Nii vuraski auto otse Küllikese maja ette. Koorem kallutati maha ja sõit jätkus.

Unustati, et sõiduki lahkudes valitseb hoovis pilkane pimedus. Korteriukseni jõudmiseks tuli aga proua dramaturgil mööduda kolmest männist, läbida 3 meetrit peenravaheteed, ronida üles mõnest lagunenud trepiastmest, leida uks, lukuauk ja mis kõige olulisem: võti!

Kui ta tuppa pole jõudnud, eksleb veel siiamaani. ;)