Viru-Nigula - Toila

Alustasime hommikul varakult, et pardale koguda etenduseks vajalik liikmeskond ja olla Rakveres poodide avamise ajaks või pisut varem.

Maarja, kes eelmisel õhtul valjuhäälselt ärkamise aja kohta arvamust oli avaldanud, rõõmustas kõiki värske ja väljapuhanud olekuga.

Rakveres jõuti

• poes kohtuda (korduvalt) toredate inimestega (pärast selgus, et nad teevad tuuri kaasa ja on algusest peale olemas olnud),
• varuda hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiks vajalikku toitu ja tagasihoidlikke meeneid võõrustajatele,
• õnnitleda üks teele jääv ja sünnipäeva tähistav lapsevanem,
• külastada superodava toidu poodi.

Ervini juurde jõudsime kõigest 10 minutit kokkulepitust hiljem, aga teda oli kohe alguses hoiatatud. 😏 

Mare ei mäletanud maja, aga kohvilaud oli meeles. 😍

Avastasime hulga üllatavaid asju.

Näiteks, et täna on 2 erinevat etendust ja mõlema jaoks on kostüümi vaja. 

Et lava taga on elevant.

Et Merikese salat on maitsestamata...

Aga me oleme loovad.

Kusjuures, maitsestamine poleks meeldegi tulnud, kui Merike ise selle ümber nii palju kära poleks tekitanud. Küllike ja Leo tundsid siirast muret, et diiva karpi on laval halb avada. Sellele järgnenud lärm ja ettevaatusabinõud lihtsalt sundisid tegudele. 

Leidus sobiv sidrun ja 2 kogenud salatisüstijat.

Hiljem selgus paraku, et just see komponent oligi toiduvalmistajatel lisada ununenud ja alles nüüd on roog täiuslik.

Muud nagu ei oskagi etenduse kohta lisada. Absoluutselt tavapärane. Ei midagi iseäralikku. Ok. Makk kukkus kõrgelt.

 🙈🙉🙊

Et kahe etenduse vahele jäi vaba aega, tehti meile ekskursioon "kõige ohtlikumasse kohta peale Ameerika".

Külastasime kohalikku supermarketit, mõni isegi korduvalt.

Delegatsioon külastas Sompa kultuurikoda. Maja oli tegelikult küll kinni, aga suutsime end kuidagi sisse pressida. Isegi ekskursioon tehti.
Maarja nõudmisel tegime hoone ees grupipildi. "Nii, et Lenini märk ka peale jääks!" 😄

Ilus koht see ida.

Maarja oli väga huvitatud ka Kuremäe kloostri külastamiseks, aga see hoog võeti maha teatega, et vastuvõtukatsed algavat alles kevadel.

Kompensatsiooniks tehti väike bussituur Vana-Ahtmesse. Maarja oleks ehk kõigist hoonetest mälestusfotod teinud, õnnetuseks ilmus lähedusse jälle keegi koer.

Bussijuht, kes lihtsalt on palju reisinud ja Veljo, kes on allveelaevastikus töötanud, teadsid kaevurite elust kõike. Suht sarnane nende kogetuga ju.

"Mis auk see jälle oli?" uudistas Mare bussiaknast ümbritsevat maastikku. "Ma ei julgeks vist sellises kohas elada!"

"Kaevurite õhuvõtmise auk," teadis teadja.

Et Maarja tuju veelgi tõsta, peatus buss bensiinijaamas.

"Retroburger," tuli Erko üpris krimpsus näoga tagasi. "Väga vana kapsasalatiga."

Märkamatult olimegi Toilas. Märksa varem, kui meil kombeks on Toilasse jõuda, aga mitte liiga vara.

Maarja tormas merd otsima.

 Põhimõtteliselt leidis.

Peale meie oleks riietusruumi veel hädapärast 1 inimene seisma mahtunud. Ehk isegi 2. 😊

Mänedžer soovitas perenaine Kaisale meie "Ema läheb mehele" lavastust lisaks. Näiteks kohe täna. Tuleb väga hästi välja, värskelt läbi mängitud ja siinsel rahval täitsa nägemata. 

Et etenduse pinget tõsta, lülitasid Aire ja Merike tulesid põlema. Ükshaaval. Vahepeal kustutasid ühe ära ka.

Merike püüdis vahepeal katsetada, kuidas näidend raadiolavastusena kõlaks. 😜 Tähelepanelik Aire meelitas ta akside vahelt tagasi rambivalgusesse. 

Maarja üritas lava saaliga ühendava ukse juures sukki jalga saada. Trupp ootas põnevusega, millal tütarlaps tasakaalu kaotab ja istmik ees publikusse prantsatab. Kahjuks jäid meie õelad soovid täide minemata. 😁

Aire kinkis Viljarile südame. Küllike pidi enda jaoks trepinurgas ja tooli taga ise südame meisterdama. Käepärastest vahenditest. 😏

Avaldus "Iga teine eestlane pole Narvas käinud" meie kohta ei kehti. Veljo on seal isegi elektrijaama korstnaid pühkinud.

Tagasiteel olime nõus Maarjale taskulampidega näitama, kus meri on. Valastel sai kuraas siiski otsa.

Ervini juurde pidusse ei jaksanud ka enam. Koju kiputi.

Aga Rakvere kuuske külastasime küll. Küllikese ema enne kontrollis igaks juhuks köögiaknast. Täitsa olemas veel.
Õnnelikud lapsed lastenurgas.

"Kuused pidi ju kuuendaks õue viima!" ei tahtnud Veljo uskuda.

"See ongi õues," teadis Aire.

Maarja ja Aire sättisid Maret pildistamiseks õigesse poosi. "Mine sinna taha, hammasrataste vahele..."
Kippus eluohtlikuks.

Juht otsis töötavat rahaautomaati.

"Said raha?"

"Annetasin. Nicaragua puudustkannatavatele lastele."

"...ja riigikogu-lastele..." meenus kellelegi kuldsuid meie endisaegsest esindusmeeskonnast. Et riigikogulase palk pole võimaldanud lastele banaani osta jms.

"Kellel on Eestis hea elada? Tõuseb 101 kätt," tuli Veljole keerdmõistatus keelele.

Kroonik jäi Nicaragua kirjutamisega hätta. Paberile ilmus midagi väga veidrat. 😂

Rekvisiidid rahvamajja tassitud, tekkis väike paus. Kõik ootasid bussis kojuviimist, aga keda pole? Bussijuhti.

Selgus, et ta oli kogemata majja lukustatud.

Kõige suuremate ostukottidega väljus Maarja. Tal on ka kõige suurem pere toita. 😋