18 jaanuar 2017

Vööri šeljöö, nähtamatu batuut ja muud

"Olete märganud, et batuuti pole?" piilub teatrijuht lavale.
"Maarja hüppas seal tükk aega, ta küll midagi ei öelnud..."
"Mul oli oma batuut kaasas!"

Otsime mõtteid merepeoks.
"Sa...ää... võiks olla näiteks merihobu. Aga et sea-aastal sündinud, siis kärsaga," tuleb pakkumine.
"Miks mitte kohe merisiga?"
"Aa. Selle peale ma ausalt öeldes ei tulnudki."

"Sündisin aastal 1961-197...," aidatakse ühel merehädalisel enesetutvustust kirjutada. Naiste puhul täiesti arusaadav ajavahemik.

"Pane fotokas ära!" sisiseb Maarja.
Puigeldakse. Arvuti valib ikkagi just tema kaanetüdrukuks. Ei taha mõeldagi, mis nüüd juhtuma hakkab.💪
"Kõik olid laiali sõitnud, ta ise kaasa arvatud," esitab lavastaja katke uuest tekstiraamatust.
Autor peaks selgitusi jagama, aga imestab ise ka.

"Ja siis ta nuusutas t-särki... kuni garderoobimutt tuli jutuga: "Malev ammu läbi. Kaua sa seda särki siin nagis hoiad? Hakka aga minema, ma tahaks ka juba koju saada...""

Ukse vahelt pistab pea sisse meie cheerleader. Hetkeline elevus.

Viljarile jäetakse kodune ülesanne vanad perekonnaalbumid läbi sirvida. Ehk on ühe tegelaskujuga ühiseid sugulasi. Kui nimesid ei tea, siis välimus võiks reeta.

Tiit ei tea, mida tähendab sõna "vöörišeljöö". Selgub, et meestest keegi ei tea. Viljar on vargsi autori laia sõnavara imetlenud, teised lihtsalt leppisid (pärast seda, kui teisele liitsõnapoolele "šeljöö" guugeldades tähendust ei leidnud). Proovitagu uuesti sõnaga "rišeljöö"! 😆

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar