Virilalt Virtsus

Juba eelmisel õhtul oli Peep Taimla näppu vibutanud: "Ärge minge!"
Aga kes siis endeid arvestab!

 Merike alustas kohe hommikul: "Kuidas me niimoodi ilma Aireta läheme? Ega sellest sõidust ikka asja ei saa. Kott on raske. Iste kõva. Sõit liiga kiire. Vaade vilets. Rihm pigistab. Hommik liiga varajane. Kõik oleks teisiti, oleks Aire ka tulnud. Aga nüüd..."

Raudteejaamas lausa nuttis peatäie. Mia püüdis igati lõbustada, aga hoopis justkui hullemaks läks.

Lõpuks tihkusid kõik. Maarja rüüpas vasaku suunurgaga palgelt langevaid pisaraid.

 Küllike jõi hommikul ühe piimaga tuutukohvi. Tema juua ei tahtnud ja hõõrus sestap oma kohvipruuni silmavee põskedele laiali.

Reisijad norutasid ja piletimüüja katsus meist iga kord hästi ruttu mööduda.

Mia konutas pingil ja kahetses, et selle seltskonnaga reisi ette võttis.

Kui Merike lõpuks nutust toibus, oli ta okkaline kui siil. Rong loksutas. Tee tundus pikem kui tavaliselt. Ja laiem. Sõitjaid liiga vähe. Liiga võõrad. Pilet liiga kallis, liiga pikal paberlindil ja liiga tumedas kirjas. Õnneks ei pidanud ta selle eest ise maksma, muidu oleks vist järgmise rongiga koju tagasi tulnud.

Linn oli hall ja ilmetu. Kõik üles kaevatud. Eluohtlik. Kitsas. Tarastatud. Tee väsitav. Liiga allamäge (õiges kohas liiga raske pidurdada).

Jõudsime bussijaama liiga vara.

Igal pool olid kole pikad järjekorrad. Naiste vets oli ikka katki ja meeste vetsus liiga piinlik.
Buss oli mingi klikiaegne.

Väga kitsa ukse ja väikeste akendega. Andis ukerdada, enne kui peale saime. Lisaks selgus, et see on vale buss. Aga see oli ainus, mida me maja ees nägime! Ilmnes, et õiged väljumiskohad jäävad sisehoovi. Nii palju segadust!
Bussis puhus tuul pähe ja kotid segasid, aga alla pagasiruumi ei tihanud neid ka anda.

Virtsus sadas. Või noh. Peaaegu.
Ega seal Virtsus aastaga midagi muutunud polnud. Liiga sadama ligi. Liiga suure tee ääres. Poes liiga suur kaubavalik.

Maarja jaoks oli koht küll avastamata, aga teiste tujutus nakkas. Käsu peale: "Naerata!" manas ta ette midagi niisugust:

 No kui see oli naeratus...

Saabujad olid sünged, pererahvas tusane. Isegi pererahva koer mossitas.

Süüa polnud. Igavus tahtis tappa. Maarja nokkis meelelahutuseks küünealuseid, aga isegi sealt ei leidnud midagi põnevat.

 Selg jäi kangeks. Jalad surisesid pikast sundasendist. Sääsed sõid. Prillid hõõrusid.

Lõpuks ometi kakuamisõidule.
Selle asjandusega merele?

Metsa minge! Sellega upub kuival maal ka ära!
Aa! See ei ole veel õige sõiduk. See hoopis?

Ja need rehvid külgedel on nagu... päästerõngasteks? Ah et mitte. Igaks juhuks võtaks siiski kaks päästevesti, lestad ja õhutoruga maski. Olete multikates näinud? Vot just. Paluks neli komplekti.

Oli siis huvitav? Kaugel sellest! Paat mürises ja kõikus. Vesi pritsis. Külm.  Kajakad kisasid. Hülged töllerdasid paadil jalus. Praam pidi meile peaaegu külje pealt sisse põrutama...

Viimaks saime ikka kuidagi kuivale maale tagasi.
Kas pidu paranes? Muidugi mitte.
Pill mängis. Isegi mitu pilli. Aga kuidas? Kurvalt! Ütleks lausa - morbiidselt. Luuletused osutusid tujurikkuvalt suurepäraseks. Esinemiskoht kubises ohtudest: varisevad kivid, järsud nõlvad, salakaevud...

Õhtu edenedes sigines ka söök. Aga kui sünges seltskonnas seda süüa tuli! Toidupalad ei tahtnud kuidagi kurgust alla minna. Hirm, noh.

Merike, Mia ja Maarja üritasid natuke ümbruskonnas jalutada, aga siis hakkasid neil mingid ilged elajad üle käe ronima ja daamid ruttasid aeda tagasi.

 

 Vajusime magama. Unenäod osutusid nii jubedateks, et Mia jättis pooled vaatamata.

 Hommikul oli ilm paranenud. Nüüd uus häda. Maarja ei raatsinud ära sõita. Pahurdas.

Bussis oli mõistagi paha. Merikese ümber käratsesid kaasreisijad. Maarja ja Küllikese ümber valitses ebameeldiv vaikus.

Tallinn oli täis tunglevaid turiste. Palav. Autodelaviin. Kotisangad soonisid. Jalad tuikasid.
Ja teate, mis hinnad on pakihoius? Õudne!

Kohvikus sama teema. Mis hinnad!  Ise me sealt küll midagi osta ei raatsinud. Palusime ühelt külastajalt pildistamise ajaks tema pirukat ja kohvitassi laenuks. Hädaldas, aga lubas. Kohvist jõi enne poole ära. Inimesed on tänapäeval nii ebaviisakad, tõrjuvad ja ihned.

Merike tõdes rongis, et kogu sõit oli totaalne katastroof. Nojah. Ta suutis meil linnas veel kaduma ka minna. Telefon tühi. Hea, et Mia kaasas oli, jõudsid vähemalt õigeks ajaks rongile.

Aire! Me ei lähe Sinuta enam MITTE KUNAGI MITTE KUHUGI! EI ILMASKI!

Kaadrid, mis teemasse ei sobinud ja postitusest välja jäeti: