Virtsu luuleõhtu 2013

Eelmisel õhtul käis agar logistika. Kellega? Kust kuhu? Mis kell? Millise hinnaga?

Hommikul vuras Küllikese teeotsa lõbus seltskond: Mia, Maarja ja kaks Merikest.

Valisime sobiva perrooni.

Ja rongi. Edel andis pool tundi ajavaru.

Ülemistel, jalakäijate tunnelist väljudes, kohtas Küllike jalgratast tassivat  meest.

"Appi, kuidas ma praegu ehmatasin! Et unustasime rattad rongi!"

"Nii kole ma nüüd ka pole!" kergitab mees kulme.

Ah? Mis? Aa! Ups! Ta kuulis ainult hüüatuse esimest poolt.

Maarja traavib ees ja otsib tee-ehituskoldest kollaseid märke. Korraks, värskele asfaldile jõudnult, meenub vesti ja vilega mees. Ühest hoopis teisest jutust.

Bussijaamas tangime raha- ja toidukotte ning Küllike ostab teele kaasa värske Õhtulehe. 

Loeme. 

Horoskoop ütleb, et Mia näeb mingit vana probleemi uues valguses (näitekas!), Maarjal on parim päev eksootilise reisi alustamiseks, Küllikesel on oht pea ees tundmatus kohas vette hüpata. Merikesel on kasulik tegeleda loominguga. Eriti kirjutamisega. Selge. Tema panemegi tanki. :P

Tegelikult sõidame kõik rõõmsasti Virtsu sadamasse. Jah, me käisime siin Merikesega mullu, aga ei, me ei mäleta, millisest teeotsast millisele tänavale keerata. Õnneks on telefonid ja abivalmis kohalikud.

 Meresõit on põnev-põnev!

Ilm paraneb iga minutiga. Kui vahepeal oligi tundunud, et kisub vihmale, siis tegelikkuses pritsis nägusid märjaks vaid mõni üksik üleannetu lainesaba.

 

 

 

 

 

 Kus on hüljes?

 

 

 

 Merre on pikitud mingisuguseid salapäraseid silte. Küllap kohalikud nende tähendust teavad, võõras võib vaid oletada.
"Võta Kakuam, Napakas!"
"Vii Kalasaak Naisele!"
"Väsisid, Külamees? Nigelasti."
...

 "Tuulepaak," oli Maarja netist lugenud. Selgub, et tule-.

 

 "Teeme selle kakuami juures pilti. See on samasugune," pakub Merike. Meie meresõiduk jääb kastide varju.
"Aga see ju ei mürise!" pole Mia rahul.
Paraku.
Ehk saab fototöötluses lisada?

 

 "Kakuam? Noh, see on selline... natuke suurem kui kanuu," püüab Küllike telefonis ühele huvitujale veesõidukist suuliselt pilti maalida.

Tagumine aeg sõnaseadmist studeerida.

 

 

 

 

 

 Loodus räägib kogunenutele ka oma lood lisaks. Riimis ja riimita.

 

 

 

 

 Mia ja Merike käivad veidi linnusevaremetes vasallimas.

 Siis saabub aeg lesta tõmmata.

 

 Sadam sikutab endale vargsi öösärgi selga.

 

 Une-Matid veenduvad, et tuli saaks kustutatud ja tekk peale.

 

 

 Aimari aias lauldakse sel ajal laulikuid kapsasteks.

 

 

Uus päev.

Päike paistab, rõõmus meel
ja üks praam on mereteel!

Kahju kohe bussiga teises suunas sõita.

Lahkume siiski.
Linnas vudime bussijaamast raudteejaama. Anname pakid hoiule ja läheme Toompeale turnima. Otsustame, et uue rongi teelesaatmist ootama ei jää.

 Selgitame Miale, miks on selle vana veduri sees reisijate jaoks vähe ruumi.

 Maarja pildistab autosid

 ja maju.

 

 Inimesi ka! (Vt torni serva!)

"Noh, millised sinu muljed on? Sõidust," usutleb Merike Miat, kui Aegviidus Ülo bussi ootame.
"Misasjad?" heidab Mia üle õla mõistmatu pilgu, keksib bussi ja laseb end rihmaga esiistme külge siduda.
Muidugi.
Õige põngerjas elab hetkes ja bussi esiaknast avanev vaade on tema jaoks kahtlemata huvitavam kui pilguheit eilsesse.