Aire teatab, et tema ei viitsi pühapäeval tööd teha, võiks ikka festivalil mõne etenduse ära vaadata. Maarja vaatab, et üks maja on Palamusel pildistamata jäänud. Ja nii möödaminnes saaks selle filmi vea ka parandatud. Merike pole nagu väga vaimustunud, aga laseb end veenda. Pealegi pidid saarlased seal olema ja neid pole tõesti jube ammu näinud.
Pressime end Välku, mis on tähtsa päeva puhul cabrioletiks muundatud. Merike tunneb muret, et temast võib ainult kärssand tükk alles jääda ning üritab protsessi peatada end salli mähkides.
Reedesest reisist on õppust võetud ja poe jätame hommikul (ca 14.00) vahele, pole jälle neid keeduvorste ja isekõndivat jogurtit vaja. Lepime rohelise kohviga. Oli tunne, et see ei kõla eriti usutavalt ja fotota on seda teistele raske tõestada, aga jäi seegi pilt tegemata.
Satume just sel ajal, kui saarlased parajasti suurte prügikottidega taarat tassivad. Pudelid on muidugi ajalehtedesse vms pakitud, et kolinat kuulda poleks. No teised ehk petab veel ära, aga meid...
Kohustuslik Lible poleerimise pilt. Neid võib lähipäevadel veel mitmelt trupilt välja ilmuda. Imetleme muidugi ka parajasti modellitööl olevaid parte.
Positiivne on see, et kui kõikide saarlaste nimed kohe meelde ei taha tulla, siis nendega seostuvad juba igasugused juhtumised, mis abiks on. A la see on see naine, kelle 50. juubeliks meil tort ja laul olid olemas, aga uksel oli mingi imelik silt, et me sünnipäevale ei jõudnudki.
Kaardistame avastamata nurgatagused.
Öine tantsupidu oli vist lühike.
Mingi huvitav, kõndida oskav pudelihari.
Tuleb välja, et kõik peavad oma kostüümid koju kaasa võtma. Hea vist, et tagasi otsustasime tulla.
Natuke jääb nagu mulje, et Harrastusteatrite Liit üritab teatreid tulevasel vormivalikul suunata. Meie kleiti hakkab tehnilistel põhjustel vist ainult Koit kandma.
Ühtegi etendust me ikkagi ei näe, vähemalt lõpetamiseks jõuame kohale. Kiiremad saavad saali, aeglasemad püüavad akna alt midagi kuulda. Kui nüüd üritada midagi lõpetamisest meenutada, siis et plaksutati väga kõvasti ja sageli.
Või noh, tegelikult Küllike sai oma lemmikkriitikult dramaturgi paberid kätte.
Diplomiomanik ei varjanud rõõmu. Eksamiküsimused olid päris rasked. Õnneks ei pandud pahaks, et Tiit ette ütles. :D
Keegi sai tegelikult veel pabereid. Naabrid näiteks (paraku ei ole meil sellest pilti. Kindlasti kadedusest.) ;)
Ja kellelegi kingiti Vilde kalossid.
Liisi järgmise festivali kohta midagi öelda ei osanud, aga 20. juubelil kohtutakse jälle Palamusel.
Proovifotode ajal, kui tehnikat paika sättisime, tahtsime paluda jõeületajaid appi pilti tegema, aga ei raatsinud neid kohe kuidagi teisele poole kaamerat jätta. Lõpuks kasutasime ühe fotograafiamaailma tõusva tähe teenuseid (enamtuntud nimeka lavastajana Saaremaalt.)
Parandame untsu läinud kaadrid.
Täiendame oma linnaarhitektuurikogu.
Sõidame Peipsist ja Võrtsjärvest mööda, näeme sumotõugu lehmi.
Leiame trepi, mis lubas taevasse viia.
Maarja pole olukorraga üldse rahul. Jutuajamistes kasutatakse üle ühe tsitaate 'Muttidest' või 'Trepikojast'. Nagu nendest proovidest veel vähe oleks.
Keegi näiteks on kivi püsiva sissetuleku pärast muretsenud... või sõprade.
Märkame parklas ühe Virumaa teatri esindajaid, kes meid endaga liituma kutsuvad. Nad on vist kusagilt teada saanud, et Merikesel Ida-Virumaa kaart kaasas on. Või kuidas Merike teadis, et täna just seda kaarti on vaja lugema minna?!
Aime ja Maiu peavad plaani Voldiga Voldisse sõita ja üks etendus seal tulevikus maha pidada.
Merike mossitab, et maja meile värvuse poolest sobib, aga terve trupi jaoks kuidagi väike.
Tähtsad papperid käes, tundub Airele ja Maarjale, et nüüd on õige aeg meelde tuletada, kes käskis meid festivalile kirja panna ja ei loobunud isegi siis, kui teised minna ei tahtnud :D
Küllike: "Ma ei saa kiituskirja koju viia! See on ju mullane, kuidas ma toitude juurde..." ("Mutimurdjad". Vähemalt poolenisti.)
Teeme seinale kaks linnukest, et oleme jälle Ameerika mägesid külastanud, ühe vaatamisväärsuse ära näinud. Ja lisaks eriti rasvane linnuke ühe raadiost kuuldud loo kohta, mida me kõik peaaegu täies pikkuses kaasa oskasime laulda. No Küllikesele tõi lugu kooliaja traumad meelde, tema otsustas selle lärmi sees edasi nohiseda. Vahepeal muidugi ärkas üles ja tõestas meile, miks just tema kõige suurema unustaja tiitlit kannab. No näiteks avastame poole tee peal ühe müügis oleva mõisa ja valmistume sente kokku klappima, kui ta karjatab ning üritab meile väita, et peame selle kuuma ilmaga tagasi sõitma, sest rahakott jäi Palamusele. Ja nii veel kaks korda.
Muidu tundub, et võib vist reisi jälle kordaläinuks lugeda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar