"Haa-haa," püüame üleolevalt osatada, kui Tiit räägib tulekumast ja Kurbergi kujust. Ise oleme igal õhtul mingi salapärase tulekuma tunnistajaks ja et kord on pööninguaken lahti, kord suletud.
"Naerge, naerge! Mina sinna igatahes enam ei lähe!" teab Tiit.
"Uu-huu!" sööstab Veljo põõsast põõsasse, nagu selletagi vähe hirmus oleks.
Toas lambivalgel on kuidagi kindlam. Saame üksteisele rohkem toeks olla. 😎
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar