Viimne Mood

Arlet külvas trupi kingitustega üle. Esmalt organiseeris meid seiklusparki, kus meeldejäävaimaks atraktsiooniks oli vormelisõit.

Seejärel kiirustasime esinemispaika fotosessioonile.
Ainult ÜKS pilt tehti?! Kuidas me seda jagama hakkame? Loosime järjekorra ja iga osaline saab fotot kuu aega oma öökapil hoida? 😎

"Hakkame jalutama?" kutsus Aire maja taha Jakobile lehvitama. Või Arvedile. Või kes-teab-kellele veel.
Valgus kumas.
Aken oli avatud.

"Merike, tule juba!"
"Mina ei karda midagi!"
Jah, aga meie kardame siis ju topelt.

Viimane etendus.
Vigurite aeg.
"Kas peale pükstevahetuse rohkem lollusi ei tehtudki?" (Arletile korraldatud kimbatus.)
Ikka tehti. Arvedi tänusedelil oli näiteks üks teine nimi. Ainult et see kippus klaasi all rändama ning õiges kohas kinni hoidmine nõudis korralikku jõupingutust. 😌

"Kiusatus oli Jana seljale kinnitada sildike "Kurbergi järgi hull!", aga magasin sobiva hetke maha," ohati.
"Nad, kuradid, kallasid mulle terve ämbri vett kaela!" voolas garderoobi uppumissurmast päästetud Meister.

"Võta riided ära!", "Pane kasukas selga!" anusid naised, aga Kaupo riputas end reflektori külge ja auras kangelaslikult seal.

Arlet, me leidsime su tekstiraamatu üles! 😉

Istusime enne teeleminekut.

Jätsime mõttes Moega hüvasti.
Või mine tea.
Jutud käivad, et...
Mida kauem istusime, seda suuremaks jutud läksid. 😉